Sõnale kaotus leiti 133 luuletust (uued)
Killud
Peegel peegel seina peal
ütle ütle keda sa näed
Peegel peegel seina peal
ütle ütle mida sa tead
Petlik ja tühi on naeratus sinu suul,
valu aga peidab pisaraid veel
Tormine ja heitlik kui sügistuul,
lõputu tühjus puhub sinul teel
Peegel peegel seina peal
ütle ütle mis lõnga tulevik koob
Peegel peegel seina peal
ütle ütle kuhu teele saatus toob
Nii igatsed seda mida enam ei ole
kaotuses paraliseeritud
Taas unistad kõigest vaid mida ei tule
lootuses hüpnotiseeritud
Peegel peegel seina peal
ütle ütle kuidas parandada kõike se .....
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
Laupäev
Laupäev tuli üks ja kaks,
lumi lendas alla "Plaks!",
maandudes mu nina peale,
armsale ja nõnda heale,
kõdistades nõnda, et
aevastusest lendas vett,
avastades aga kohe -
jää on peidus allpool lume.
Kukkusin siis potsti maha,
justkui tahaks seljatada
nädalat, va' kavalpead,
mis on toonud halba, head,
kuid tuppa lähen tasa-tasa,
tuleb kaotust tunnistada,
ravida end päeva-kaks,
et saada jälle tugevaks.
- Tarmo Selter -
2024
Sinu haual ma enam ei nuta,
voolab kõrvadest sooja verd.
Valgeid roose kaasa ei võta,
vaatan igatsedes punast merd.
Sinu nime sealsamas pühin ma huulilt,
isegi, kui armastasin sind kuuni.
Valged roosid tõmbunud punasteks ent sellest ma ei hooli,
sest meie meri ongi mõeldud seda tooni.
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
ENESEKAOTUS
Vahel peegelpilti vaatan
kas seal olen mina.
Ajuti end justkui kaotan
ei tunne ennast ära.
Ühel hetkel kõrgustesse
tõusen linnutiivul.
Peatselt aga põrgutesse
langen hirmuviivul.
Hingesoppi õudus imbub -
kutsub põhjatuse vägi.
Appikarje öösse sumbub
haarab sügaviku käsi.
Piinab juba põrgukära
hajub minu meel.
Aga siis end tunnen ära.
Pääsen. Seekord. Veel.
Uus krahv
Roheline mu lemmikvärv
see sümboliseerib elu
aga hoopis must on närv
kuidas kirjutatakse melu;
ja see värv on needus
partei puhul, mis vastuolus
sest seal esimeseks mingi jõledus
mis küll toimub valijate kodus?;
mingi kollanahkne "sangar"
kes pöördlöögiga kõik muudab
aktsent ja mõttemaailm kängar
mida küll riigikogu loodab?;
teate küll, Tallinn ju linnriik
ja selle eesotsas on krahv
selleks pilusilmne liik
kes sellist sallib, on ahv;
ei te, kuidas erakond Kiigub
kui Tanel seda lükkab
aga eks halvema poole kõik liigub
kui võõramaalane tõkkab;
p .....
vahelduseks suvele
Kaldapajusid lumise Pangodi
järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
raagus põõsastele
koos kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga koos vaikimiseks
üks hääl kuni lausub
mine ära
sina oled siin
vaid külaline
mine ära mis siis
et siia lahti on
ka homme värav
*
taeva laotust ühtviisi aega triiki täitsid
nii punaste lippude kandjad
kui pruunides särkides marssijad
70 aasta hiljemgi
ei suuda sa hirmuta
siseneda nendesse aastatesse
teha lahti väravaid ja uksi
laagreisse kabi .....
Sõda ja rahu
On sõda läbi
saabunud on rahu
kuid küsin kas ehk iial
on see üldse võimalik
et kaotajate leer
saab mingi
saab võitjate käest milgi
rahu
Saab siis ehk
võitja tohtinud on kõik
saab siis ehk
võitja võinud on
ja võtnud on ka kõik
kuid siiski ära endasse ei mahu
saab siis ehk
võitja paariaks pööranud
kui võitja hinge igavene rahu
no mitte enam kuidagi ei mahu
siis võitja pööranud
on võidud kaotusteks