ma kirjutaksin Sulle otse aga ma kardan seda mida ma olen korduvalt läbi elanud
kardan seda aega kus kadunud on lillelõhnad puudel varjud värvidest sinine kuldne ees päev vaid hall ja sumbne vaatama hakkad päikese asemel ahjus otsivalt tulle
ma kardan Su närituid huuli nende lähedust seda ahnet valu klaas mu huulte all nii külm nii nõrk tsüklist " Pubekaeas"
Kardan suve lahkumist ja oma õnne kustumist, sest olen armund suvesse ja suve hinge ilusse.
Minu hing ei saa ilma luuleta Nendes on usk ja armastus, Nendes on mis ma kardan kaotada, Nendes on pisarad, valu ja tõde!
Kardan hingest kaotada rõõmu Mul veel saada ja jagada Äkki tunnen ma,oh õudu! Elu napsab elujõudu
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.