Sõnale kardan leiti 79 luuletust (top)
Tundmine
Ma filtreerin tundeid oma südamepõimikus
Ma sain isegi nutta, ma pole teinud seda pikka aega
Tundnud soolaste pisarate maitset
MA PEAN TUNDMA
Ma pean tundma,
et tunda ennast naisena
Ma unustasin vahepeal ära, et
aeg on teinud meid kõiki vanemaks
ja me pole enam lapsed, kes mängisid liivakastis
ja jagasid ämbreid ja kühvleid omavahel
Minu jaoks on aeg jäänud seisma
Südames küll
See tiksub aegade taga endiselt
Aga olen igatsenud kirge
Põlemist, orgasmi ja origamit
Kõike selle juurde kuuluvat
Järelikult on olemas maailmas inimesi, kes valgustavad sind nagu .....
Investor
Sain investorite klubis inspiratsiooni,
varsti on mul kontol paar ilusat muljooni
Teen nii, kuis mulle ütleb kuulus rahaguru.
Ei usu, et ta silma ajab kõikidele puru.
Esmalt ostan koolituse, et ma saaksin targaks.
Kujutlen, mis tunne on kaks tuhat saada palgaks.
Muudan oma mõtteid, nüüd mõtlen nagu rikas.
Kardan väikseid tulusid ja kulud saadan pikalt.
Nagu Kiosakil varsti voolab raha tasku
Esimesest Eestist enam alla ma ei lasku
Vaja ainult raha saada, et saaks teha raha.
Miskipärast seda keegi anda mulle ei taha.
Kuues Dimensioon
Ma ei taha olla üksi
Ma ei taha ka olla kellegiga
Ma ei taha et valu sönu keegi mulle trükkiks
Aga valu kaasneb ka sellegagi
Ma ei taha olla mina minuga
Ma ei taha ka kedagi enda ligi
Ma tahan olla koos sinuga
Kuid haiget teed kui kuum pigi
Ma ei taha olla selles momendis siin
Ma tahan olla koos selle nunnukaga
Ausöna, neljandasse dimensiooni sind viin
Kuigi ka sellel oleks mittu aga
Jah kunst oled ilusaim
Kuid iga moment saab teha haiget
Tänu sinule ilu tunda sain
Ja nüüd ei suuda hoida möistust kainet
Jah... Ma kardan saada haiget
Kardan olla siin
Miski ei suudaks .....
Küsimused
Kas tead, kui palju küsimusi võib tekkida
ühel entsüklopeediaga inimhingel?
Väga palju, tunnetega segadusi
virr-varre
isegi psühhoose võib-olla?!
Segadust.
Ei taha enam minna papagoiga ruumi.
Ei taha enam külastada kinniseid asutusi.
Kuigi seal ainult tuttavaid vaatamas olen käinud.
Ma kardan.
Ja mu hirm on reaalne.
Ma olen vist kõige suurem hirmuvares, aga
oskan peita seda osavalt
või siis siiski mitte?
Aga ma olen paigalseisus,
ma ei liigu.
Võimalik, et hirm tõmbas kangeks,
(see oli nali)
aga me ei naera ju ometigi...
Kuidas naerda jumaliku armastuse v .....
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
ema jälle on õhtu
ema jälle on selline õhtu
kus tahan et teeksid
mulle pai nukrus muudkui
rõhub hing on katki
valu mu jälle kätte sai
mis siis nüüd valgus
äratab hommikul üles
silitab põski ja varbaid
nii palju on tagasi ilmas
seda mida kardan
mu juustele pane
oma käsi armas
nii puhas nii harras
ma elada ei kardaks
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
Vabaduse järele haarates
Ma kardan,et pean kaklema Su naistega,
nagu alati olen teinud,
igaühega neist,
võõrustades neid Sinu südamekeerdtreppidel
teadvustades neile, et oot-oot, te tõesti ei tea ju nii palju kui mina.
Iseendada tähtsaks muutmine.
Võimalik, et ma ei tea, mitte midagi.
Aga eile oli meil kahe sõbra päästmine uppumisest, uppumissurmast
või isegi kolme?
Kõik nad maitsesid vabaduse järgi.
Kui sa lõputult endale teise pärast midagi keelad,
hakkab see vili muutuma veel magusamaks,
veel paremaks,
veel ahvatlevamaks.
Jäävad varastatud tunnid.
Jäävad "saame ikkagi .....
Oled puhas hing
Sa oled liiga südamlik ja liiga hea
Tunnen, kuidas mu olemus võib Sind hetkega lömastada
oma tumedate varjude pärast, mitte et ma tahaks
haiget teha või virutada
vaid see juhtub ... kogemata nagu elevant portselanipoes
või nagu tüdruk, kelle käes on tuletikud
ega pole kuulnud midagi tuleohutusest
Ma vabandan.
Ja mu silmad avanevad.
Ära näkku löö.
Tean, et ei tulnud siia võistlema ega võitlema.
Ma olen rahulik, aga kardan, et minu kaudu ootab Sind valu ja olen Sind alati tahtnud selle eest kaitsta nii palju kui võimalik.
See kõlab nii lõputult traagilise pis .....
ka siis oli linnas kevad
kuhu kadus Sinus
see tüdruk
kes kodumaja seinalt
õhtuse päiksekillu
mulle peopessa
kartlikult andis
palus
ta ära ei kustuks
kuni minuni kandis
kellega koos ronisime
kirikute tornides
linna plekistel katustel
ikooni ees süütasime
küünla
kuigi ka siis oli linnas kevad
ei suudelnud ma
kordagi teda
meist kumbki ei julgenud
seda teha
ma ei öelnud ka Sulle
oled tüdrukute seas
kõige kenam
igaveseks armas
tänagi seda sõnadega
öelda kardan
katastroof
mul on nutt kurgus kinni,
ma ei tea, mida enam kardan,
istun üksi tühjas toas,
see on mulle hea, ma arvan.
ma tahan lahti lasta,
ma ei saa lihtsalt aru,
miks keegi mu palvetele ei vasta,
kui mul käimas on torm ja maru.
millest põhjustatud on mu hinge kadu?
vastuseid võib olla tuhandeid, sadu,
kuid mis oli see hoop,
mis mind tappis?
proovin elada rahus, kuid katastroof,
see mu hinges mängib.
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
See päev.
See päev, mil tutvusime,
toimus elu muutumine.
See päev mul meeles on alati.
Nüüd sind kaotada igavesti kardangi.
Mis siis, kui sa poleks mulle kunagi kirjutanud,
kas ma oleksin end puu otsa riputanud?
Mu süda lööb ainult sinu pärast,
oled mu südames olnud juba esimesest päevast.
Kuuvalges ja tähesäras, istun ma aknalaual,
mõtlen sinust, poolik kodutöö kirjutuslaual.
Kuidas mul nii on vedanud,
et oled mu ellu tekkinud?