Sõnale kardan leiti 79 luuletust
`´
Ma vaatan enda ette
kuid pimedust ma näen seal
kas see on surm ?
või on elu mind pimedaks teinud
ma näen, et seal on tunnel
kuid seal lõpus ei ole valgust
öeldakse, et tunnel lõpus on vagus
kuid mida lähemale jõuan
seda pimedam on
ma kardan pimedust
Ning ma jooksen
jooksen seni kuni
seisan kaljuserval
lähen Kuristikule lähemale
ma tahan alla hüpata
sest pimedus ja inimesed
on hävitanud mu unistused
ning tapnud mu eesmärgi
ma olen enam kui kindel,
et ainus väljapääs on hüpata.
ja vajuta igavesse unne..
et läbi saaks see lõputu õudus
.....
Tahaks...
Oh, kuidas ma tahaks kõik anda,
et suudaks ometi selle unustada..
Tahaksin oma eluga edasi minna,
kõik siduvad köidikud purustada..
Kuis tahaks oma usu kaotada,
sel tühjal lootusel lasta surra..
Oma neetud valu maha laotada,
ja oodata, kuni see mind murrab..
Kuid kardan, et seda ei juhtu,
mind iial ei saa ju nii murda..
Sest see soov nagunii luhtub,
kuna mina iial, mitte iial ei kurda..
MaivisL.
Ühekordne mereromantika
Purjel, vahusel merel
lahku läksid me teed,
ütle palun kas
kohtume kunagi veel?
Su pilk, su naer ja huuled
kõik reaalne näis,
ma loodan, et mind kuuled,
ka seal, kus pole käin'd.
See on nüüd minevik
ja niimoodi jääb,
sest südames kardan,
et rohkem sind ei näe.
Ilusa on olla seal
õhus rippuvaid mõtteid tuhandeid
kui ainult oskaks puudutada
kõiki neid, lendan siiski nagu lind
riivates salamisi tundes sind
vahel kardan tõmbun endasse
tohutu jõud, voolab embusse
kuid see muusika mängib mind
kaunid pöörded tekitades tuuli
sõnu ilusaid silub sinu huuli
ära peatu hetkekski, mu arm
seni kuni püsib tunde sarm
kõik tundub kui päriselt peos
mängib viisi uus muusikateos
Mõtlen sinust mu armas ja hea
siis tea, ilus on olla seal
Joonistuvad pildid kaunid kujundid
maalib loodus ajas hetke varjundid
jäädes oma aega, südamesse templiks
kohtume u .....
Mis on minust saanud?...
Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult
Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid
Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb
Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb
aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
.....
Hirm
Oled nii meeletult kaugel,
kui pisar mu kahvatul palgel.
Laskub vaikselt alla ta,
kuigi lootes, et sealt uksest tuled kord sa.
Sealt astuksid sisse sina
ning ma ei vajaks enam lohutuseks viina.
Sa lõpetaksid minu piina,
kuigi mu nimi pole Liina.
Mõtlen saabuvatele aegadele
ja neile kõrgetele takistusaedadele.
Õnnetuks muutun,
kuna edasi unistada ei suutnud.
Kardan, et lahku läheme
isegi ennem kui üksteist näeme.
Plaanid ja unistused purunevad taas
ning mina rabelen südamevalus jälle maas.
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
Armastus
Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.
Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.
Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?
Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunn .....
Sügis
Sügisvihm toob pisarad hinge,
jahutades suvist leegitsevat kirge..
Kardan, et kaotan Su jälle,
jätsid südamesse kustumatu jälje..
Oodates päikest, siis unistan Sinust,
saan jõudu, et üle olla igatsuse valust..
"Kohtumiseni, kallis!", sosistavad huuled,
kaugusesse hajudes, loodan seda kuuled..
Suve igatsus
Vaid mälestus on jäänud suvest
ning hing juba igatseb uut,
ei taha ärgata 'sest suvisest unest,
kardan kaotada midagi suurt.
See suvi oli tegelikult tavaline-
täis päikest ja kõike head,
kuid just see ongi eriline,
et lihtsust hinnata tean.
Suves oli üks hetk, mil mõtlesin,
kas sügisel igatsen seda,
aga nagu enne just ütlesin:
"Jah ma igatsen teda."
Suve igatsus kasvab päev-päevalt.
See kestab kuni algab uus
ning siis eelmist ma igatsen vaevalt,
sest süda ja mõtted suvekuus.
By: Silvia
Inimeselt Inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes
Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju
Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.
(Heliriin Puistamaa)
Nii raske
Nii raske on sulle öelda,
et armastan ma sind.
Sa oled, kelle poole püüelda,
kuid liiga kallis on see hind,
et tõdeda, kui armas mulle
ning täiuslik mul oled sa.
Ei suuda mina mõelda muule
kui sulle, armas K.!
Ei taha mina kaotada sind,
kui avaldan ma tõe.
Kuid südames on hiigel pind,
ja teaks vaid, et sa ei põe
Ma avaldaksin kohe kõik,
kuid kardan ainult halvimat.
Ei ole sa mu armupõik,
vaid pakud paradiisist parimat.
Ma tõesti ei suuda enam,
su olemust ma imetlen ju iga päev
ja massist oled ju palju kenam.
Ma loodan, et see on õigustatud vaev.