Sõnale kare leiti 35 luuletust
Mõtisklus
Kui saaksin ennast poolitada
nii meheks kui ka naiseks...
pisar langeb paberile
kui loen uuringuid,
et väga suur protsent naisi elu jooksul
ei kogegi armastust
või hoolivat, toetavat partnerlussuhet
metafüüsiliselt rahustav ratsionaliseerida:
sarnane tõmbab sarnast,
järelikult pole neil seda ka endas
Thomas Moore'i "Utoopia" * polegi nii utoopiline
kui mehed tavaliselt on kursis Platoni* pallikeste
poolitamise ideeega
justkui otsiks yin
oma yangi ja vastupidi
ja nad leiavadki
täpselt sellel ajahetkel
yin või yangi,
oleneb, millega oled nõus
kellele vastupanu e .....
Alex Jones: NWO mäng
OI TÜRA, JUHHUUUUU
sain omale jõulukingi
pole paremat ja muu
kui alla laadisin lingi;
maailma targim mees
võitleb dr. Fookeriga
püstol on tal ees
missioon algab laboriga;
selleks Alex Jones, kõikvõimas
zombiarstid süstivad autismiga
ja gei - konnad lobi öökimas
üleni roosad, vikerkaare sarmiga;
lase maha Bill Gates
kes tahab rahvaarvu kahandada
inimelu on äri tema arvates
miljardärist kurat vaja eemaldada;
LA's narkareid kõmmuta
ära väsi punkte saamas
jäta Mark Zukenberg ilma armuta
see reptiil teisest ilmast;
ratsuta kentaurist Joe Rogananiga
ja .....
Armas vanaema ja vanaisa
Vanaema, armas vanaema,
Sinu pehmed käed ja naeratus nii soe,
oled kallis mulle, armas vanaema,
Sulle sügisõhtuil ikka kaissu poen.
Vanaisa, armas vanaisa,
Sinu käre sõna, karedamad käed,
oled kallis mulle, armas vanaisa,
Sinuga koos traktoriga sõitma läen'.
Minu vanavanematel hea on olla,
sest me kõik ju armastame neid,
ikka rõõmuga saab jälle külla tulla,
mitte ainult mina, ikka õde ka ja vend.
- Tarmo Selter -
2023
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
Võõras ja vägev
Võõras ja vägev
taevast ta tuli
pudenes pilvist põikpäine
kippumas kohe ka kuningaks
võttis valla valitseda
Ei kõhelnud koha kommetest
sidumata seadustest
kirjamata kokkuleppeist
tegi tahtmised tähtsamaks
sellist on naised alati tahtnud
Varem ei võideldud vägisi
katsuti kaaluti kavalalt
sortsid seoti sõnadega
vanatühjalt võeti võlgu
vaja siis vannuti valetki
Taevast tulnu tuld ja terast
maitsesid mullused mõrtsukad
vaenlane visati välule
sortsid suruti sohu
käredad eided imetlesid igatsesid
Saaks vast sellest silmarõõmu
kange koikukaaslase
muist .....
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Sula
mis rõõm kui
hing saab viimaks
talvest vabaks
põld lumes enam lama
meeled tardumusest
äratab oksal paisuv pung
verel unund sund
nii pärani kevadele lahti
on iga päikest joov tund
*
on lumi läinud
kõik lombid
täis on taevast
nüüd käsi kinni võtab
puude kaelast
saab vabaks viimaks
talve talumise vaevast
limpsab meelte
soojaks läinud põski
rõõmsalt kevade kare keel
ikka veel ja veel
16. 03. 2023
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine
kui tahad alles
oleks õlgadel kiilanev pea
kõri ei nööriks
kare kanepist silmus
veriseks muutuks
timuka teravaks
ihutud mõõgast
õlut trimpavate linlaste silme all
raeplatsil uus raiepakk linnas
jäta turuplatsil hõikamata
on kuningas halb või hea
mida arvad ei tea
suu hoia lukus
ära tülitse tuhande aastase
krooni kandjate
nende truude lossivardjatega
muud ära palu
sul elamiseks oleks antud
armuline aeg
selles mööduks su rõõm ja vaev
Tule ja jää kohtumine
Hommik sütitas põlema lõkkes
veidi vettinud hõredad raod.
Päikselt jõudu sai lõhkuda tõkked,
peagi valitses tuline kaos.
Kuumus püüdjana heidutas õhku,
tormas laiali pilvebarjäär.
Külma rahu mere poolt õhkus
kui põrkusid tuli ja jää.
Rüsi stoilisus, leekide rõõm-
duell oli kirglik ja pikk.
Lõpuks ühtisid jäisus ja lõõm-
sealt sai alguse KÄRESTIK.
Kirevad kirjud kirjaread.
Sulg sulega tähti tindised
kevad kirju lehed valged
Ta kirjutab meeli tasandab
visandab kaunistab emakeelt
see on armas varmad read
kohtaksin Sind luule ema
teretaksin kummardaksin imestaks
oled luuletaja sügist kaunistad
kohates Doris Kareva üllatuksin
pimedast nägijaks kurdiks kuuljaks
jätkugu tinti sule kergust
voolida kirjaridu Eesti idu.
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
Talvetaat
Talvetaadil valge ürp on maani
nina kui jääpurikas
härmas habe,puna palgel
peas lumesahmakas
Suur on tema võluvägi
kaanetades järved, veed
igal sammul jätab maha
lumised rajad ja teed
Vahest taadil jõud saab otsa
siis ta oskab nuttagi
Raske lumi puudelt langeb
langeb maha potsati!
Lumememmed ridastikku
talvetaati trööstivad
neile pandud sütest silmad
taadil vastu helgivad
Vahest talvetaat on käre
siis ta aina paugutab
aiateibal linnukesi
näpistab ja pigistab
Tallatud tal suusarajad
vihiseb võidu tuulega
laseb liugu liulaual
kõrgest mäest,mis e .....
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
Kuusepuu
Igal hommikul,kui ärkan
kuusepuu mind tervitab
Kuusepuu, mis tuppa toodud
külmal talvel käredal
Kuusel ehteid pole palju
mõned küünlad säravad
Klaasist tehtud valged linnud
okste vahelt piiluvad
Pole üksi ükski tuba,
sel imekaunil jõuluaal
Ükskõik,kui väike on su tuba,
kuusepuust nüüd rõõmu saad!