Sõnale karge leiti 83 luuletust (parimad)
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Igatsev jõulusoov
Sädeleval talveteel,
õndsa jõuluõhtu eel
kõnnin õhtuhämaras,
härmailu säramas.
Peatun lagendikul laugel,
mõtlen Sulle, kes Sa kaugel.
See hinges tundevõrku koob,
ja hetke mälestuseks loob.
Nii ennast ära petta võin,
et Sinuga koos sõin ja jõin,
ning küünlavalges olime
lihtsalt teineteisele.
Mul hinges ainus jõulusoov -
veel kordki olla nõnda koos.
Sest kuigi eraldi me teed
Sa siiski veel mu südames.
Seepärast tahan, et sa teaks,
kus kaugel ka nüüd viibid Sa,
Sul kauneid pühi soovin ma!
Külmakargel koduteel
neid soove kordan veel ja veel,
ku .....
Sügis
Kui möödas on suvi
ja puhatud närvid,
siis suundub mu huvi,
kus erksamad värvid.
On tuuleiil kargem,
kuid õrritab sooja
ja alles oli valge,
nüüd päike läeb looja.
Ei puud kaua enam
kanna neid lehti.
Mis sest, et värv kena,
see neile ei kehti.
Silm puhkab ja ootab,
et kestaks see kuni
pilve seest paotab
end sädelev lumi.
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Jõuluvana teel
Jõuluvana habe särab,
juustes valge härmatis,
põsil karge põsepuna,
huulil lai ja lahke naeratus.
Jõuluvana teel on juba
läbi lume koheva,
seljataha jäänud maha
imedekodu- Lapimaa.
Sealt jõuluvana rõõme toob kaasa,
silmasära kõige kaunimat,
kingikotis südamesooja,
jõuluaega kõige lahkemat.
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Eesti 100
Karge hommikune päiksekiir
valgustamas metsasid ja maad
mille mullas puhkavad me
esivanemad kes meid korduvalt
võidelnud orjusest vabaks.
Läbi aastate sadade rahvus
kandnud endaga suurt raskust
numbrilt oleme väikesed ent
suured südamete kasvult.
Iseseisvuse päeva saabudes me
hinges tärkamas vabaduse võrsed
laulev revolutsioon ja Balti kett
Sada aastat täis ilusat
Sada aastat täis valusat
Eesti riigi värvilist ajalugu.
Keegi ei võta Sult ja
ka Mult seda uhkust
tulist ühtsust tuksumas
soontes ja südames et
oleme läbi kannatuste
jõudnud hoida el .....
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin