Sõnale karge leiti 83 luuletust (pop)
Jõulurahu
Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.
Üle maa on valged lumelipud.
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi!
Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku, teda paita!
põletav armastus.
Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad .....
Igatsus
Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.
Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.
Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.
Lukuabi
Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.
Võti visatakse jõkke,
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama.
/Mari*Uri/
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Kõik, mis on hea
Vihmast märg aken,
kargekülm tuba,
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.
Käed mu ümber,
suu mu kaelal,
häälel mahedal:
„Oled mu ingel...“
Sulgesin silmad,
hoidsin hetke,
et jääks meelde,
Su käed soojad.
Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda,
kuidas kord oldud.
Grita Hunt 2011, mai.
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Andestamine
Sa meelega mind lõid
ja ma pean haavale määrima võid.
Miks ometi sa mind ei austa
ega aseta mind oma armukausta?
Sulle andestada on raske
ja õues külm on karge.
Meie armastus on värske
ning mina loon siin värsse.
Püüan sulle selgeks teha,
et armastan sind ja su keha.
Püüan, kuid ei suuda.
Olen nõid ja vajan luuda.
"Sa ennast võiksid muuta."
"Vist ainult siis kui oleksin suuta…"
Enda muutmisega ei tule ma toime.
Mis siis muud kui tagasi sõime.
JAH!! SEE IMATAAT TEEB MEELE KURVAKS! NII ET
MEEL ON KURB JA TUJU PAHA
TULEKS SIIS VEEL LUMI MAHA?!
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU MEEL
LIUGLEKS VALGEL TALVETEEL
SEST JÕULUD ILMA LUMETA
EI LASE TALVE LUSTIDA!!
TULEKS LAIA PAKSU LUND
MUUTUKS RÕÕMSAMAKS MU RIND
SIIS KOOS LUMEMEMMEGA
NAUDIKS KARGET ILMA MA
SIIS VIRIN JA KA PAHA TUJU
EI NÄITAKS OMA KURBA KUJU
SIIS RÕÕMUST RÕKKAKS MINU RIND
JA MUUDAKS RÕÕMSAMAKS KA SIND!!!
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....
Haldjalikult lapsik
Näha kauneid,
punavaid põski.
Imelise naeratuse
läbi udutava loori.
Purunenud mustad,
müürid silme ees.
Halvad patud,
mis põrgulikult keelatud.
Üle siniste silmade,
leekiv tuli sätendav,
madaldab kaunimagi,
rohelise heinakõrre.
Valge kahvatu piha,
mis nii lumi valge.
Paljastab iga detaili,
sel sametisel ööl.
Lumekad juuksed,
lendlevad läbi tuule.
Päike soojendab lume,
andes pruunika jume.
Madal hääletoon,
nii kaunilt õrn.
Tasa vaikselt püüdes,
mõnuleda pilve pehmuses.
Lind nii magusalt,
laulab läbi taeva sina.
Vaikses metsasalus,
lendl .....