Sõnale karge leiti 83 luuletust (top)
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Igatsev jõulusoov
Sädeleval talveteel,
õndsa jõuluõhtu eel
kõnnin õhtuhämaras,
härmailu säramas.
Peatun lagendikul laugel,
mõtlen Sulle, kes Sa kaugel.
See hinges tundevõrku koob,
ja hetke mälestuseks loob.
Nii ennast ära petta võin,
et Sinuga koos sõin ja jõin,
ning küünlavalges olime
lihtsalt teineteisele.
Mul hinges ainus jõulusoov -
veel kordki olla nõnda koos.
Sest kuigi eraldi me teed
Sa siiski veel mu südames.
Seepärast tahan, et sa teaks,
kus kaugel ka nüüd viibid Sa,
Sul kauneid pühi soovin ma!
Külmakargel koduteel
neid soove kordan veel ja veel,
ku .....
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Jõuluvana teel
Jõuluvana habe särab,
juustes valge härmatis,
põsil karge põsepuna,
huulil lai ja lahke naeratus.
Jõuluvana teel on juba
läbi lume koheva,
seljataha jäänud maha
imedekodu- Lapimaa.
Sealt jõuluvana rõõme toob kaasa,
silmasära kõige kaunimat,
kingikotis südamesooja,
jõuluaega kõige lahkemat.
Eesti 100
Karge hommikune päiksekiir
valgustamas metsasid ja maad
mille mullas puhkavad me
esivanemad kes meid korduvalt
võidelnud orjusest vabaks.
Läbi aastate sadade rahvus
kandnud endaga suurt raskust
numbrilt oleme väikesed ent
suured südamete kasvult.
Iseseisvuse päeva saabudes me
hinges tärkamas vabaduse võrsed
laulev revolutsioon ja Balti kett
Sada aastat täis ilusat
Sada aastat täis valusat
Eesti riigi värvilist ajalugu.
Keegi ei võta Sult ja
ka Mult seda uhkust
tulist ühtsust tuksumas
soontes ja südames et
oleme läbi kannatuste
jõudnud hoida el .....
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Sügis
Kui möödas on suvi
ja puhatud närvid,
siis suundub mu huvi,
kus erksamad värvid.
On tuuleiil kargem,
kuid õrritab sooja
ja alles oli valge,
nüüd päike läeb looja.
Ei puud kaua enam
kanna neid lehti.
Mis sest, et värv kena,
see neile ei kehti.
Silm puhkab ja ootab,
et kestaks see kuni
pilve seest paotab
end sädelev lumi.
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Kas ka invaliid?
invaliidistunud persoon
kodune soojus koos õunasaiadega
kartsin, et kaotan kõik
ja jään igavesti selliseks
see oli mu suurim hirm,
et ma jään invaliidiks
nüüd tekib silmi pisar
kui mõtlen nendele, kes elavadki nii
lihtsalt mõned kehaosad ei liigu
ega allu tahtele
isegi kui pingutad
teraapia
teraapiline on see kogu külmus
läbi Juhansonide laulu
tunnen ennast kui teedel olija
võib-olla see, kes kord karges hanges külmub
kirjanikud kirjutavad ikka endale "lõpu" ette ära
soovunelm
surra oma voodis puhtas flanellist öösärgis
rahuliku muigega
tagasi vaatamata
.....