Kuumal pannil mõtted särisevad ideede kuhjas paneeritud neid sai, kuid vahemaad me vahel aina kärisevad kes üldse teadis neist või ära sõi. tri:nu
ära ütle sul elus on olnud õnne et sinust see karikas mööda on läinud käest kätte mis paljudel käinud surm ääreni täitnud päeva põrguks taevani läitnud
praegu on hea olla, hindan seda hetke rohkem kui kulda kariibi mere retkel tunnen end rõõmsana, ma pilve peal põõnan ja otsin oma mõtet, tunnetest teen lõket
on igaühe hinges Suur Prantsuse revolutsioon milles sündis ilma vabadus võrdsus vendlus rahvaste kartlik embus karikas millest janus jood elu vaprust imelist heldust
Igatsus ulatub hinge põhjani ja hakkab kurbust looma. Südamekarikas on pisaraid täis ääreni ja hakkab valu tooma. Sel hetkel tahaks langeda pisut, pisut kooma.
Veel natukene nuttu ja natukene hala. Varsti tuleb karma ja karistab anastajat. Vana_aasta sisse põimunud sõjaõud ei tohi venida uude... Ees müürina seisab uue aja jõud.
Vahel piisab väiksest piisast, et täita õnnekarikas. Vahel naerata ilma vaevata, luues sära maailma. Vahel proovi Sa silma vaadata, leidmaks eluallikat. - Tarmo Selter - 2022
Haavaleheke oksal väriseb Minu süda sees lõhki käriseb...
Kannataja silmad on pisaraid täis Kannatuste karikas ei saa iial täis Kannataja meel on raske kui tina Kannataja ei tunne enda hinges viha Vahest kurbus murrab kannatuse maha
Kus on mu rõõmude allikas? Kus on mu ääreni täis murede karikas? Kus on mu täitumatud unistused suured Kes olen ma ise? Kus on mu juured?
Kui mina jätaks maha elu, kas elu mind siis karistaks? Kui elu jätaks maha minu, kes siis teda karistaks?
Ma teada tahan tõde tõelist Kas armastab,ei armasta? Kas Karikakraõis teab tõde tõesti? Armastab,ei armasta...?
Mere metsik hüüe Laiude lohutav sosin Libise laevuke edasi Karid kutsuvad sind Tuuleke hoiatab äkki Ärevalt äiutab paati Pöördu pisike ruttu Et ei murduks su mast
Miks ei tunne ma valguse valu? kui mind auklikuks peksnud on kari? kui endast läbi näen ujumas kalu? vist sest et hõredaks jäänd on mu vari
Kakuke punanina, hüppas üle laualina. Püks kärises, Kakuke värises.
Sügis tuli lehed maas, kooliaasta käes on taas. Õppida ei viitsi ma, nagu eile sina ka. Õpetajalt kahe sain, kodus ootab karm laim. Telekast saab mõelda vaid, kapinurgal seisab saib.
Kannatuse karikas klirr-di! purunes… Oi-oi, milline pahandus – selline varandus! /Mari*Uri/
Õues enam pole pime, juhtunud on üks väga suur ime. Kevad on marssinud linna, lille lõhn on jõudnud juba ninna. Koolilaps nüüd puhkusele sõidab ja ühe suure karika võidab.
Kevad on tulnud vara, sest isa lõhkus tara. Lilled õitsemas ja linnud laulavad ja prükkarid jauravad.