Sõnale karikas leiti 28 luuletust (parimad)
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
Ajast... ja Sinust...
NEED ON SEGASED SUVISED PÄEVAD
SAMMU PIDADA ELUGA RASKE
MÕTTED MÖÖDUNUST TULEVAD, LÄ`EVAD
OH PAGAN! MUL ELADA LASKE!
VÕLUFLÖÖTI MA VAJAKSIN PRAEGU
ET SIND OMA ELLU TUUA
PISUT OLNUDKI ON JU NEID AEGU
MIL SAIME SEST KARIKAST JUUA
AEG LÄHEB, TA PAIGAL EI PÜSI
EHK AASTATE PÄRAST SA TAJUD
ET ROHKEMAT MINULT EI KÜSIN`D...
Karikas Hea Õhus
Aga palju õnne, jälle
Messi jt. naksitrallid
ent polnud meeltmööda mulle
et võitsid mingisugused töllid;
kahju, et Horvaatiaga nii läks
ent vähemalt ei Maroko ja neegrid
et nemad nälga võidust jääks
asjata mõeldud spordilaagrid;
Hea Õhu riigis karikas püsti
mis parem, kui mingi kuusk
peatreener teeb heroiinisüsti
pidu ja jalka on tema usk;
samal ajal aristokraadihärrale
prantsusmaal "oui, maitre" vastatakse
neegrid aetakse tagasi laevale
et koloonias puuvilja nopitakse;
lubati, et kui on võit, on vabadus
välismaad teenivatele alamatele
tehakse piits .....
veel mõni rida ajast..
Su arm mu ümber
päevas oli kui
juuni pillav õitsemine
tuules puude kohin
ei lõpeta seda kella löök
mis tornis tunde lööb
mis veel mul tahta ööks
kui taeva veerel eha valgus
Su arm mu tuppa
samamoodi valgub
mu suu ta kannul
huultel hõõg ees
kohtumise janus rõõm
*
üksilduse karikas
kildudeks löö eal
ei vabane muidu
sa ööst
hinge mis sööb
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
Häbi marss
Tulime pealinna tagasi
kus pole ööbinud pooltest kuud
igaühel kaasas pagasi
ja näljased on me suud;
töökaaslane on laisk
ta sai tunda meie viha
karikasse sai piisk
sest potti jättis roiskunud liha;
me oleks nagu surnukuuris
kus elektrit pole
nüüd ta kööginõusid uuris
selle pesemine saab olema kole;
ja see on häbi marss
kui peab paska küürima
ettekääne on laisa ekskurss
nii jala perse lõin talle ma
See hetk...
Nii pikalt ootad,
et unustad,
mida edasi teed,
Sa enam ei looda,
oled leppimas -
olid alles ajad need...
Kui kuuled vaikust,
vaikset lärmi,
oled üllatunud veidi,
hetk see kaikus,
hinge värin,
kõik mälestuseks saigi...
Iga hetk, silmapilk,
koos oldud ilu,
mida kaunistamas helk,
on elukarikasse tilk
lisanud veel võlu,
nüüd rahus jätkuda võib retk...
- Tarmo Selter -
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Krt naisõiguslased
Mul on naine kuldne ori
vaevata ma valetan
Pillun sõpradele pori
sinu vastu vahetan
Ise tigudiivanil
siga vedeldamas nahka
Tukastusse viinud mind
sahin õues- naine sahkab
Tassib veed ja korjab sokid
kapist õllepurgid toob
Mees on väsind õhturokist
naine meeleolu loob
Ühel eit on edev ehe
minul võlur koduhaldjas
Aastaid talitanud mehe
öösel ratsu nahast valjais
Oli naine kuldne põli
omaette radu käib
feminismi õilsat õli
servi karikas sai täis
Üksi ise ennast orjan
vajaks hädas naise kätt
ise taara sokid korjan
ise lasen vetsus vett
.....
Ema süda
Õnnetunne hinges suur,
et kõik sul on hästi,
südames rõõm nii kuum,
justkui oleks laava sealt
pääsenud lahti.
Sa ei tea, kuidas salaja
nutnud su kurbust,
kui sul pisar oli kuivanud
ja su kannatustekarikast
ma lonkshaaval joonud,
suigutanud sind kui väikest last,
püüdes lohutada end.
Pikk ja õnnetu olnud sinu tee,
kuid kannatlik oskasid olla veel,
nüüd,nüüd on sul kõik hästi
mida süda tahab veel,
valus on elu ilma rõõmuta,
siiski saame hakkama!
Piisk karikast
Sütita mind põlema,
Sunni mind võitlema;
Kustuta minus sensatsioon;
Ning elama mind õpeta:
Värsi sülitan nii nõmeda;
nii, et keele ära kõrvetan;
kõigi poolt kümmne sõrmega;
Ülbe ja argumenteeritult kõnekas;
Pikkust vanust; kuid endiselt põngerjas;
Jonnimises kõige võimekam;
Pole mõtet üldse võrrelda;
Põlvi kellegi ees ei kõverda;
Aam teie kõrgus, kõiksus,
olelus võitluses lõksus
kõik möödub, kõik möödus;
sõimust mu ära nõidus;
must mu kunstile sõprus;
Võbelev võlur poole kohaga sõdur;
maailma piiridel kõõluv;
Pole suud pole silmi .....
Tallinna liiklus
Kui hea et Tallinnas ei ela
sest "Persse!", ma ütlen
mu viha lööb häirekella
kuna lõhki jälle lähen;
see linnriik on omatte mullis
mis Eestiga võrdlematu
ja kord on seal nullis
sest selle liiklus on kontrollimatu;
kihutavad üle punase tule
ning teed antakse vähe
ülbust jätkub hommikule ja õhtule
miks kohalikele viisakus ei mahu pähe?;
tipptunnis istu nagu zombi
aga alati nõelutakse vahele
"KRAHH" riivati elektrilambi
nii jätkus õnnetust autole kahele;
seda nägin pealt ja ka ise oleks paugu saanud
mingi kiilakas munn sõitis peate .....
pühasel pinnal
koduaia tänavas, kastani küünalde all
teenijate hoovimaja, pärna ja vahtrapuu juurte najal
saatuse sōrmuseid sōrmedes sean
möödas on halvad ja taas tunnen head
akendest mööduvad mööduvad hetked
kainuse karikast joobunud retkel
kodu täis kulda, kaaskulgeja tuttav
pühasel pinnal on soovid saand otsa