Sõnale karjuda leiti 30 luuletust (pop)
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Soojus.
Need üksikud read,
need read on nii üksi.
Ma valvan su und
õues ei saja veel lund.
Kuulan muusikat,
mitte just kõige paremat.
Tea, et kui mind vajad,
olen su selja taga!
Sügis viib kaasa oma kargusega
ja lehed langevad puult.
Külm oma valge valgusega
ei luba meil paotada suud.
kuid siiski,
tahan ma karjuda.
sõnade taha varjuda.
Tahan olla pahane- ei suuda,
kui sa ennast ei muuda!
Oh kallis miks lahkuda tahad?
Jätta leina endast maha.
Sügis on kole ja must,
ta südamest leiad ainult pahandust.
Süüta lõke oma hinges,
põleta kõik pinged.
Vaid üks päev, .....
Kummardub kustunud lee üle hommik
Ärgates valu täis keha
Vaatan ma endasse – kõik ikka
sama
Enam midagi pole ju teha
Sõnad mu sees alles põlesid tuhaks...
Oi, kuidas karjuda tahaks...
Sõnatult, tundetult, hangub nüüd vahaks
Kõik, mida pidasin kalliks
Kuid ikka naeratan ja tõstan silmad
kuigi
jäänud vaid tuulised, sajused ilmad
Õnn üksinda nutab õue peal
Tal on allikasilmad...
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Sa pole mind väärt
Ma püüan end veenda:
sa pole mind väärt!
Ei sellest hakka mul parem.
Ma tahaksin kraapida sinu säärt
ja karjuda: ju armastasid mind varem!?
Su põlglikku muiet
ja ükskõikset häält
ma elavalt kujutan ette.
Kuis saaksin end päästa valupiinade käest,
sest üksinda jäämise hetkest..
Harmonie
Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide là .....
Mina tahan
Ma tahaksin asju loopida
aga siis nad lähevad ju katki
ma tahaksin sõnu loopida
aga siis nad lähevad ju katki
Ma tahaksin jalgu trampida
aga siis nad ei taha kuulda
ma tahaksin käsi vehkida
aga siis nad jälle ei usu
Ma tahaksin vaikselt olla
aga siis nad vaatavad viltu
Ma tahaksin täiest kõrist karjuda
aga siis nad panevad kõrvad kinni
Kas te pole?
Tahaks visata pudelid kiludeks,
seinad lükata ümber
nii, et lagi pähe ei kukuks.
Tahaks karjuda pikalt ja kõvasti,
kuid häälepaelu pole nii palju
ja kopsumaht liiga väike.
Tahaks lüüa hambad kurku,
ka parimatel sõpradel,
ilma et ise lõuga saaks.
Tahaks panna endale käe külge
nii, et jalad lõpuks paigale jääksid,
ja eluvaim väljapoole.
Kas te pole kunagi vihased olnud?
Jan Mercurium
18.9.2014
Ma ei suuda enam
Elu on see,
mis meid tugevaks teeb
Valu,pisarad
ja kõik need kannatused
Vahest ma lihtsalt ei suuda
ma tahaksin karjuda ja hüüda
Ma muutun
olen kui väike saatan
Kogu maailm variseb kokku
ja ma ei näe sel lõppu
Ma vajan abi,
kuid siiski loodan,et üks päev on see läbi...
segasumma
donkey donkey ära togi
muidu kelgutab su tulevane dogi
viinavõtust polnud haisu
kuid siiski ära roni kaissu
nüüdsest aitab mölast
kuulujutte tuleb külast
sokidsokid neid sa mekid
ära peitsid sa ka mu tekid
hetkel riim on super hea
kõvasti parem kui sinu pea
lähme keedame köögivilju
et sa karjuda saaksid villlluuu
Tagasi
kogu kõrist tahaks karjuda
et saaks hingest kõik see väljuda
tahaks mere põhja vajuda
et meelest võiks see kaduda
kõik see mis oli on või jääb
tähtsusetu on kui jäääär
pole lõppu ega enam algust
sulab see kuis kuu on august
ent miks piinab see nii
uus tegelikult edasi ei vii
ning vana kisub tagasi
kuigi tahaks ainult edasi
Ei suuda harjuda
Läeb silme eest mustaks ja kõrvus on kohin
löödud südamesse käärid
ei tea kas veel kunagi armuda tohin
see valu küll seda ei vääri
Mu mõtted on mustad, mu elu on läbi
mu jalad mind enam ei kanna
on hirm ja on ahastus ja mul on häbi
ja lohutust miski ei anna
Mu süda veel ei suuda harjuda
nutt kurgus kuid ei lase karjuda
Ma püüan põgeneda, varjuda
kuid valu ei jäta mind maha.
Ma usu jumalasse kaotasin ammu
nüüd kaotan armastusse ka
ma luban endale ei ühtegi sammu
enam astu sellel nõiduslikul maal
Vett viskavad su kirjad sahtlis hingekerisele
mi .....
Laske mind olla laiali
ma tahan karjuda
kopsud lakke
köhida südame
tekile ma
tahan pisarad nutta
lambikupliks
laske mind olla
laiali ma
tahan peata käia
ringi tühjust
täita oma
toas olla selle
sisekujundus setteks
käänulises
joas laske mind olla
laiali ma
tahan siia tekile
siia seinale
siia lakke puruneda
killuks sajaks
laske mind olla laiali
ja kui pilk mul vaid veel
lebab tekil
kõrvalt näen ma ennast
perspektiiv on
adekvaatne
adekvaatne hinnang
laske mind olla
laiali tahtlikult
end pillan
Ära targuta
Kuulata sa ei taha,
ulatan sulle miskit vaba,
Purustan kõik su tavad,
ühel lausel avan kõik haavad,
panen vaatama seljataha,
Tühi paljas loba,
a see pole odav,
kui seda kuninganna toodab,
hoorab ja aina kordab,
ühte neuroosi,
väga tore- sai kätte oma doosi,
pea ja jalad laiali aina jooksis,
kõike oma elus kontrollis,
Tõde on see, et tal pole kontrolli,
poolik neurootik, psühhioosis,
taga ajamas vaid moosi,
otsimas lolli,
elu silmis kõigest lohvik,
Jah just sina, ebameeldiv ila,
veidrikust lita, hakkab jälle pihta,
kujutab, et annab igale ühele piitsa,
Ibits .....
Elu...
Vahel nutta tahaks ja karjuda,
Appi paluda kedagi, midagi…
„Miks pean kõigega harjuma?“
Mõtlen, et tahan olla inimene minagi.
Siis taipan, et olengi ISE
Just see, mida tahan ja mõtlen.
Siis nutan ja karjun välja oma valu
Ja küsin: „Kas need ongi ELAMISE võtted?“
Konstruktiivne kriitika
Sa võid minu peale karjuda,
kõik välja öelda,
sest kui see Sinu sees mädeneb,
siis see läheb ainult hullemaks,
palun ütle kõik välja,
ma tahan seda kõike teada
Konstruktiivne kriitika on kõige parendamise alus,
nii et anna palun tuld,
kui midagi ei meeldi,
kui ma pean ennast kohendama,
enda käitumist muutma
Ma võin Sinu jaoks intensiivselt trenni tegema hakata,
kui Sulle meeldivad musklid,
mul on praegu ka normaalsed,
aga ma tahan,
et Sa oleksid kaitstud
Ning naist ei löö KUNAGI,
see on reegel -
need on emased,
kes löövad
Mida teha, kui oled teinud endale haiget?
Kas nutta, või naerda, või hoopis kangemaid aineid?
Või hoopis karjuda ja mõelda kõige halvemaid mõtteid,
ning oodata seda, et elu sul lõppeks?
Äkki peaks küsima targemat nõu,
inimeselt kelle palkamine käib üle jõu.
Või abi küsima sõbralt kel endalgi mured,
või lootma, et ükskord see õnnistus tuleb?
Tegelikult mitte ükski neist lahendustest päästa sind saa,
kui sa ise end parandada ei taha.
Sest igaüks on ise see mees,
kes lükkab eemale jama, mis seisab me teel.
Nii, et aja selg sirgu ja kuivata pisar,
sest .....