Sõnale kartus leiti 36 luuletust
kartus
Sa räägid temaga,
nagu ta oleks parim.
Sa teed temaga nalja,
justkui ta oleks ainuke.
Ehkki ma olen läheduses,
sa ei pane mind tähele.
Ma ootan hetke, mil sa oled üksi.
Aga su sõber rikub kõik ära
ja ma ei saa sulle öelda...
Sa vaatad mulle otsa,
aga sellest ei piisa.
Ma tahan sulle öelda...
Ei suuda ma sulle teha nii.
Tahan, aga ei suuda.
I.R.
-
vahest hakkan kahtlema,
mis peas sul ringi käib.
kas tõesti tunned vahet sa,
kes su kõrval käib.
vaid ühe sammu astun ma,
sa oled juba läinud.
oota, kuhu tõttad sa,
sa pole kõike näinud.
miks käitud nagu ründaks ma
häbistaks ma sind
vaid tahan sulle näidata,
et armastan ma sind
Liftihirm
Ammust ajast kardan lifti
Päris poisikese tunnil
lifti kasutasin tihti
Treppi ainult häda sunnil
Ükskord kasutasin lifti
Polnud enam liiga noor
Tundsin liftis naiste luhvti
Liftis ootas meelas hoor
Äkki miski peatas lifti
Nihkus päris vastu mind
Hakkas ära võtma kuhvti
Juba rippus paljas rind
Ütles parandavad lifti
Mitu tundi näevad vaeva
Vahetavad katkist tihvti
Tema ise viib mind taeva
Kartsin hoora- katkist lifti
Hoora pakutavat trippi
Kartsin hoora tatist kihvti
Põgenesin mööda treppi
Kardan siiamaani lifti
Trepid kandvad vana meest
Hoor käis l .....
Sind oodates
SINU TULEK NII TAVALINE NÄIS
JA ESIMESEL ÕHTUL VÕISID MINNA
SEST MINU MAAILM OLI TÄIS
MINU PERET - NAD KUULUSID JU SINNA
KUID SÜDAMEST MA KILLU KAOTASIN
SU SUUDLUSTESSE, SILMADESSE, HINGE
MA ENESESSE UKSE PAOTASIN
SIND OOTASIN - MU KEHAS ÄREV PINGE
SA VEEL MU LÄVEPAKUL SEISMAS IKKA
EI LAHKU - SISSE KA EI ASTU...
KAS TÕESTI PELGAD OOTUST PIKKA
KUID MA JU POOLDE ELLU TULEKSIN SUL VASTU
erinevad inimesed
Igaühel on erinevad mälestused
kuid kõik nad on inimesed.
Igaüks on inimene
aga nad on kõik erinevad
selles külas on palju erinevaid inimesi
erinevatest nahavärvustest,
erinevatest riikidest.
Kuid neid kõiki koondab üks soov
olla enda kodus,
kuid nemad ei saa enda kodus olla.
Nad tunduvad kahtlased
kuid nad ei pruugi seda olla.
Neil on teised kombed,
kuid mina ei saa nendest aru.
Ma kardan neid,
kuid ei tea mille pärast.
Nad on ju lihtsalt inimesed.
Inimesed ei taha neid siia,
kuid olen kindel, et kui nad ära läheks
siis neid igatsetaks tagasi.
Nad on saanud .....
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
Igaühe jaoks on keegi, keegi, keda väärid
Armujoovastuses naeratasin
ja kogu maailma tänasin.
Leidsin sinu, kellega olin õnnelik,
valdas mind armupalavik.
Tahtsin maailmale hõisata,
Sinuga ükskõik kuhu lennata.
See kõik oli nii imeline,
Kuid saatus on keeruline.
Olen murtud ja süüdistan end,
liialt püüdsin ja tahtsin sind.
Hüppasin üle varju lootes,
et tuled mu poole joostes.
Nii ootasin, proovisin kuis oskan,
muutsin end, õppisin su kohta.
Üritasin olla igati perfektne,
Nautida iga koosveedetud hetke.
Kõiki mu päevi täitis igatsus,
ilma sinuta olla oli katsumus.
Äkki reaalsus lõi mulle päh .....
Peidus - kõigi eest
Külge sulanud külmale südale,
Närbub lill, lootes parimaid aegu.
Lehed langevad alla, üks ühele -
Veidi soojust saaks, kübetki praegu.
Killud murduvad, süda jääb jäässe,
Oota natuke veel, ära kuku.
Ära kurvasta, küll sa ka pääsed
Võtmed leiduvad igal ju lukul.
Näed kuis kuu, paistab, seal kaugel,
Soosib sulle parimaid aegu.
Veidi veel, ole, süda on kange.
Hella pai tee tal õrnakse käega.
Tiina Klemets
Kummaline kaunis sügis
Uskumatult soe on sügis,
päikesekiir südamesse trügib,
Iga päev saab ärgata
hea ja rõõmu tundega.
Lõngad korvis nihelevad,
vardaklõbinat ihkavad.
Tänavu minul aega küllalt
on sügistraditsioone rikkuda.
Lihtsalt naudin sooja sügist,
heldusest ei küllalt saa.
Veidi kartust hinge ronib,
et järsku hea kõik otsa saab.
Milline see sügise lõpp küll tuleb,
algus on liialt, liialt hea?
Seniks naudin sügise ilu ja võlu
täiel rinnal ma.
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Armastan Sind
Sa ütled: "lase lahti", ma ütlen, et
ma ei lase
Sa kordad ennast veel ja see tundub nagu mäng
Sa tahad mind eemale visata nagu rõõmsa kutsika,
kes oma peremehega mängima on tulnud
Et Sul pole aega,
et Sul pole aega selleks naiselikuks segaduseks
ja tunnete mölluks ja oma pea kaotamiseks
Sa kardad
Aga kas ma vähem kardan?
Samas milleks armastust karta, kui armastus on meie põhiolemus
Samas seda peaksin mina teadma, kes ma Sind olen eelnevates eludes
hüljanud, välja jätnud ja kriipinud Su südant ja hinge
oma kriitiliste sõnadega ja mõistmatusega
Mul ei olnud si .....
pisut mängulusti
Pontusele
kes kindel on et uues elus
ta koer ei ole tal haukuda
ja maja valvata ei tule
ei siiski kartus see mind vaeva
koos pääseme kas Pontus taeva
mind piinab hoopis su niisket
külma nina kas silitada
saan ka seal või maiste
pattude eest ma tuhat aastat
põlvitama pean neid tehes heaks
nii lunastades andeksandi
mis saab siis sinust Pontus
ma ei tea
*
eluvankril jalad rippu
lasin
las mind veab ajakronu
kah mul mõni asi
kuhu perutades kipub
vankril pehkind põhk
tee tolmust paks õhk
eks siis kui vanker liialt
põrub lagub tema põhi
otsas .....
Pühitsus
1
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.
2.
Ma nägin unes --- Saa .....
— Doris Kareva
Kolm kosmogoonilist etüüdi
II
Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
Kokku teeb see kümme tuhat.
Luited ja luhad.
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang?
See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevalt muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata...
Pöörane sära.
Pöörame ära! .....
Tões ja valguses
Sa ütlesid et tahad tunda
Kuis lõhnab elu täis armastust
Kus hoolivus ja rahu
Mis hinge ei mahu…
Kus on suur tunne
Mida mõistus ei hooma
Ühekorraga…
Vaid kild-killu haaval
Emotsioneerime korda -mööda
Siis kui tõe eest näkku ei lööda..
Usalduses mis on ületanud
Hinge kartuse piiri
Kaitses ennast haiget saamise eest
Sest enam ei taha,
Enam ei mahu minu sisse
üksi olemise valu
Ma ei hoia enam endale
Ühtegi hingepiina torkivat mõtet
Ei ainsamatki valesti öeldud sõna
Mis polegi vale, vaid minu tee
Sinuni
Tões ja valguses,
Tundes ja armastuses! .....
Mäletan
Ma mäletan Sind pildina
Oma südame naeratusse
Sa ennast peitsid
Ma mäletan Sind maitsena
Kui sinu huuled leidsin
Ma mäletan, et ütlesid
Et oled elus kõike näinud
Ma mäletan, neid radu
Mida mööda koos oleme kaua käinud
Vaikselt susside kahinal
Vaikselt hinge sosinal
Vaikselt, et keegi ei ärkaks
Ja meid koos lilleaasal märkaks.
Ma mäletan vahest nii palju
Ja vahest nii vähe…
Sest mu hirmus on kartus, et minema lähed
Ja ma jään jälle üksi
Tuhandeks aastaks, ootama Sind kohtumaks järgmises elus!
