Sõnale kastan leiti 25 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
Kui oleksin tundnud sind varem
Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
na .....
Kastan
Kastani lapsele patja
õmbles kord hoolitsev ema.
Kahjuks on väikese seiga
praeguseks unustand tema.
Hoidis küll öösiti ärkvel
kõva ja kentsakas muna -
kiirgas kuid kummalist lumma
välja sealt elustatuna.
Kastan toob tervist ja õnne,
peletab eemale mured…
Aga kui unustad hoole,
ikkagi üksinda sured.
/Mari*Uri/
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Olen sügis.
Vihmaga ma kastan tihti,
värvin kirjuks puude lehti.
Küpsed pirnid,õunad ära korja,
randa ära enam torma.
Otsi välja soojad riided,
suveasjad kappi viige.
Vaikselt talveks valmistuge,
pakun selleks mina tuge.
Pehmendan külma tulekut,
veidi veel annan loodusele jumekust.
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Luule!
Luulet kuuleb tuule huulest hästi puule puhub peale lehti sahistades annab reale kastanjetti kannab heale algavale iilile kõrvale pillile anname hääle, mille kanname puude lehtedele tehetele ehetele jätkule jäigule oksaraginale uksekraginale hirmsale saame tammelehe sahinast me kuulda Zeusi mõtteid, kes luule sätteid teisi tunneb juba ning lubab puule juure mõtlemisest muule mullasuule, mis häälega krudiseb muld kuld puule juurdub kragiseb sõlmib suudmed.Nii puu suu luuletab ju vanus tunnetab muljetab.
— luulekomissarovpühasel pinnal
koduaia tänavas, kastani küünalde all
teenijate hoovimaja, pärna ja vahtrapuu juurte najal
saatuse sōrmuseid sōrmedes sean
möödas on halvad ja taas tunnen head
akendest mööduvad mööduvad hetked
kainuse karikast joobunud retkel
kodu täis kulda, kaaskulgeja tuttav
pühasel pinnal on soovid saand otsa
Kuldne Miljard?
Süsteem võrdub rahvas?
Süsteem versus rahvas?
Minu panused on teisel,
Suremus on tavalise gripi oma,
kuid kasutusel sõja olukorra meetmed,
Foolium mütsike meisterdatud,
seemnekeste kilod varuks pandud,
Nii palju poliit häma,No Ütle,
kes sellest tõeselt aru saanud?
Ütle, mis saab vastu panust?
Tumedad loitsud seda skeemi rikastanud,
rüüstama lähed saad kuumadelt raudadelt valu,
Jäävad tööta koristajad, kuid mitte anastajad,
rahva pihta tulistajad, vallutajad, sõjaväed,
sektor kus ühes päevas piisavalt raha,
et terve maailm ravida terveks, nälja hädast,
Ma .....
Tammetõrud
Tammetõrud on nii mõrud,
parem hakkan voolima,
tõrudest loomi vorpima,
muist jätan notsudele ka.
Tikukarbi võtan ette,
väävlitest kõik puhastan,
sest tammetõrudest, kui meisterdama hakkan,
ma tuletikke kasutan.
Tikkudest teen kopliaia laia,
tammetõrudest teen lehmakarja.
Kastanitest puudu tuleb veel,
neid toon juurde kastani alleelt.
Nüüd mul naasklit läheb vaja,
naaskliga hea auke teha,
et augus püsti püsiks tikk,
tikk ei tohi olla liialt pikk.
Kätte on jõudnud videvik,
tõrudest loomade rivi õige pikk.
Sarvedeks ja sabadeks on neil tikk.
Mina ise .....
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
Igal hommikul
Igal hommikul,
kui päikse poole vaatan,
süda sees läeb soojemaks.
Igal hommikul,
kui sinitaevast vaatan,
kild-killuhaaval rahu hinge poeb.
Igal hommikul,
kui lilli peenras kastan,
suuremaks mus kasvab ilumeel.
Igal hommikul,
kui kulda pillub päike
ja rahulik on sinitaevas lai,
siis kingin oma südamele lilleõie,
et iga hommik puhkeda seal võiks.
Sirel ja kastan
Poleks kevadet ilma õiteta
suve ilma kevadeta
mida saadab sirel ja kastan
neid veel õitsemas vaatan;
akna teen lahti
aroom peab samat mahti
nagu toomingas mais
lõhna ilmaruum täis;
õisi kollast, lillat, valget
roosat ja violetset
õues aedades ja alleel
mesilastel ka hea meel
Bemmarid
Jah, kevad lööb meile pähe
eriti noortele ja seda pole vähe
liiklus on kogu aeg perses
ühendid nikastanud pea sees;
eriti ühte teatud marki autod
eriti õudne on neilt meetod
nagu riivaks autoesist nõeludes
vastutulijate ees kiirustades;
mu viha selliste sitapeadega
on lõputu ja nendega
pole midagi muud
kui murda ära jalaluud;
ja visata teedele maha
kus rekkad teevad ka paha
sooled välja, veri laiali
mööda kõik sõiduteed harali;
kõik need sitapead, ma ütlen
karistusi on veel, ma mõtlen
näiteks püssist lasta bemmareid
vaja karmilt õpetada neid;
.....