Sõnale katel leiti 102 luuletust
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....
unistuste isa
isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul -
kojamees varmas
isa
tänan - tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend
Sanya
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Pealkirjata II
Rändur ilma kaardita
kaardistamata maal.
Puudub siht sul,
puudub koordinaat
Paljasjalgne rajaleidja, õnnekütt:
mõlemas peos peidus
tükk põlevat sütt.
Isegi kui keegi haarab
su kaelust - ses hütis
kus käinud on vähed,
ei suuda sa seda lõpuni -
rebid end lahti ja lihtsalt..lähed.
Ah, miks järjekindlalt eitad
sel eluretkel neid teisi,
kes oleksid silmapilkselt sinu eest
nõus oma elu ära andma ja
sind lahingus kokkuvarisemiseni
seljas kandma?
Ning lõpuks ajaga võitu jooksta
kas on sel üldse vahet?
Kas ilma vahetumiseks on
vaja vaid head tahet?
Üks on ki .....
Naistepäev
Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.
Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda just nagu Kuu peal.
Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.
Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga .....
Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.
Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.
Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.
Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.
Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.
Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.
Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.
Siis Sa kaod,
ärkan .....
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Imetlen Sind.
Ma unistan lõhnavast murust Su aias
ja siidpehmet suud, mis mu järele maias.
Ma imetlen hoolega rajatud kodu
ja ilusaid sõnu, mis mind saadavad rodus.
Ma igatsen hommikust silitust juustes,
Su juurde ma alati tuleksin joostes.
Mu pilgule kaunis kõik mida Sa loonud,
nii ilusaid aegu Sa minule toonud.
Sind tänada tahan ja Sullegi anda,
kõik parima endast ja kätel kanda.
Mina.
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa