Sõnale katkine leiti 20 luuletust
mõni katkine mõttepude
rahu maa peal
ja inimestest hea meel
saab see kunagi
meie kõigi juures
kunagi teoks
surmani mina ent
selles eest palvetan
lõpuni kõnnin selle tee
*
mul üle elada
ära taluda
tuleb seegi mõte
nad mõned aastad
pärast matust
põletavad su kirjad
fotod kus sina oled
seitseteist
katkine hing
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Kanda kogu maailma valu.
Kaotatud lahing
igatsus silmades.
Läbi põrgu..
läbin teekonna tulistel sütel
paljajalu.
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Pole Sind
valed vaid silmades -
kõik puruks lõid
mis endaga tõid.
Nii rändame
mööda erinevaid teid.
Kahetsen.
Poleks olnud meid.
Unustan.
Hetki neid.
Mälestusi
halbu ja häid.
Sinu silmadesse
valed jätan vaid.
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
esimene
ja ta murdis armastuse õied
tüdruku südames
ilma sõnadeta lahkudes
ühepoolne hüvastijätt
võis olla egoistina
antud hetkel kergem
kuid kas armid käel
suudavad unustada
ilusana lubatud valesid
kurvastus see on
kuu ja tähtede hääl
noore tüdruku jaoks
ja sa murdsid need armastuse õied
millel alles ärkasid üksinduse unest
esimesed armsad arglikuvōitu tunded
teadmata
kuhu edasi viib
Teda katkine inglitiib...
Päikeseketas
Vahest vaatan päikeseketast taevas,
ühtaegu rõõmustan ja kurvastan.
Rõõmu tunnen päikese soojusest ma,
kurvastan
kui pilve taha peitu poeb ta.
Siis tunnen süüd ma eneses,
mida küll teinud ma,
et päikeseketas pilve taha peab peituma?
Ja valu käib südame alt läbi,
hing nutab vaikides.
Tunded kõik on pahupidi,
maailm katkine on ees.
täna on luuletuste ja
kirjade põletamise päev
loodan et Sa ei kuule
leekide vuhinat
mis ahju suus tõuseb
kõrgele ei taha et
see mühisema
hakanud tuul
Su üles ärataks
hämmastun sõnade
heldusest mis on nõus
koos minuga põlema
kuidas kõik need
me pilgud ja ohked
suudlustest kuivad
ja märjad huuled sõnadesse
kord ära mahtusid
mõni peotäis tuhka
neist jääb nüüd maha
mõni katkine pilt
kevadeti valutavas mälus
Valikud
Ei otsi turvalisi valikuid,
ometi meeldib mulle viriseda suhtes olles,
et just nende puuudujääkide üle
Ju ma ei oska mugavdada ennast turvalisuse järgi
Meeldib kui on katkinenud ja purunenud,
midagi huvitavat mulle avastada ja puurida,
aga ma unustan ära, et selle ekspeditsiooni käigus
olen ise tihti see, kes küsib pisarais pilgul:
"Miks Sa mulle nii teed?"
Teadmata, et ma lihtsalt avan nende inimeste haavu armastuse ees
et sinna saaks ka armuvalgus kord paista
"Peaasi, et Sulle sobib," ütles sõbranna.
"Ära hooli sellest, et teised Su kaasla .....
Liblikas
Aitäh liblika eest.
Hindan seda kõrgelt.
Metamorfoos.
Röövikust liblikaks.
Ära vaata nii nagu meeldiksin,
see loob mulle rida mõtteid, millele võin hakata vastuseid otsima,
ka öösel, kui keha peaks puhkama.
Ma olen alati öelnud, mida keegi peab tegema,
võib-olla seetõttu õpetaja amet ongi mulle sobivaim,
aga ma pole tahtnud neid juhtida,
vaid anda enda vigade kaudu neile võimalus neid vigu mitte teha,
et neil oleks parem, et mul oleks parem?!
Ka see võib olla ego peidetud mäng.
Ja kui ma egoga pidevalt vaidlen, keerlen ja tiirlen,
ennast peidan, kus .....
13
Karda reedet ja tosinat
mis 1 number suurem
võtad kinni mälestust ja sosinat
mida oled kuulnud varem;
et täna on see ohtlik päev
ja ebausku on õhus
see reedel on suur vaev
kus pelgad et õnn pole iialgi tõhus;
psüühika, suur segadus
ja abstraktsus keeb
tühi mure on see haigus
mis inimese peas rumalusi teeb;
kardad kõndida redeli alt
ja killud ei too õnne
võtad asju nõrgalt
kui hirmul on tunne;
peegel peegel, seina peal
katkine kild on 7 a. needust
ütle, mis sa näed seal
kas tõesti seisab sinu taga kurjust?
Kurbuse küsimused
Kas tunned mu valu?
Oled sa mind aidanud
ja mulle toeks olnud?
Oled mind kunagi ültse armastanud?
Ma olen alati olnud üksi.
Keegi ei kuule mu nuttu laulu
ega tunne mu piina valu
kuna sa ei mõista langusi.
Sa pole olnud mu kõrval!
Sa pole mind kordagi aidanud!
Pole sa toeks olnud!
ega mu kõrval mind lohutanud mu halvadel aegadel!
Sa ei toetanud mind mu hobis
kuna sa vihkasid, mida tegin, sest oli kasutu!
Ma alati ignoreerisin sind muusikaga
ja ei lootnud enam su pääle.
Sa ei armastanud mind.
Sa ei hoolinud minust.
Sa ei kaitsenud mind.
Sa ei toetanud mind mu el .....
Minatu Mina
Ju mul midagi viga on; kui iga mu rida toob;
esile sus viha hood; karju nagu kisakoor;
ütlemata jätsin pool; teades, et oled muutumatu;
nagu ma jään murdumatuks; andes enesele vastust;
vaikust saatnult; mis igaveseks siia sisse ära mahtus;
ei mingit kahtlust; olen ammu-ammu kadund;
Ega ei maandu; enne kui rahu saabub;
sõda su saatus; katkine apaatsus; kõikuv madrus;
kõhklus lasub; kõigel mida enamik kõneleb;
kui seisan püsti; siis enamik vaevu piilub läbi sõrmede;
ja õiged need; kes nagu kanad kudrutama ei jää õrrele;
omavahel tõrelend; tõdedest ei pääse aa mad .....
kassikullast medaljon
silmis on pisarate helk
õnne jaoks loetakse raha
allasurutud tunnete hulk
juuakse see pudeliks maha
peidetakse pohmelli taha.
naeratusel jäägitu hind
tänavatel seda ei näe -
iga mööduja katkine hing
jätab külmaks sõbra käe.
elame või elatume
eksisteerimine on
kübemeks muundumine
ideaalsuse etaljon
sinna me suundume
kaelas kassikullast
kehtetu medaljon.
Kuu poole kulgedes
Kulunud lampide kummastav valgus
kustutas päikese mu kuu koltunud kambris
Kulgemine
Kuu katkine kulgemine
Mu katkise kuu kulgemine
teeb kurvaks mu kastest nõrguvad silmad
Mu kulgemine
Mu katkine kulgemine
Mu katkine kuu poole kulgemine
kurdistab karjed mu hinge kaitseta kuristikus
Mu katkemine
Mu katkise kuu katkemine
Mu katkise kuu poole kulgemise katkemine
kustutab küünla mu katkise kuu kalmul
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
ÄRKAMINE
Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varje sind näen
Siis kuulen, et hüüad mu nime
Sulle vastu ma sirutan käed -
Oled mu armastus, oled mu ime
Sa tõid tagasi ellu mu tahte
Musta nukruse loopisid tuulde
Hommik kosena kuldab meid kahte
Sinu suudlus on jäänud mu huulde