Sõnale kauge leiti 661 luuletust (pop)
Sünnipäevasoovid
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja p .....
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....
Jagatud rõõm
Armastus rõõm on
jagatud teest...
See tee viib kord lahku,
kord kokku -
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.
Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käest
või tormata pimedalt
mööda,
põgeneda võib kellegi eest
kõigest väest
või teisi sammujaid
aidata mööda.
Armastus rõõm on
jagatud teest..
Sellel teel käivad
nägijad-uskjad,
käivad valgetes rõivastes vaimud
ja need,
kelle katted
hall-segused, mustjad.
Ja rõõmu kui sellist
on alati küll
neil, kel kallima palit on üll!
Seda rõõmu ei ole veel
iialgi vähe
.....
Sõprus
Sõprus ei küsi:”Palju sa kaalud?
Oled veevalaja, kalad või kaalud?”
Sõber ei küsi:”Kus olid nii kaua?”
Kui tuleb sõber, katad vaikselt laua.
Sõber ei küsi:”Oled kaugel või ligi?”
Sõber teab niigi, kui pidid-siis pidid.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb sul karguks, kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi:”Kas olen sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem-
Ta on nagu hea vein, mida vanem seda parem!
Arm on üürike, sõprus püsiv.
Mina ta vanust iial ei küsi!
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
unistuste isa
isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul -
kojamees varmas
isa
tänan - tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend
Sanya
Vastupandamatu kaos(jäätis)
külm ja kõva,
vastupandamatu
end anda mul ei taha
siiski hammustan
väikse tüki, murran
šhokolaadi jäämäe tipu
tõrgud, kuid su võtted
mäkerdasid käed, nüüd
limpsin need puhtaks
tasapisi sulad,kuum
tean, sul pole valikut
üha kaugemale uuristan
oma painduva kühvliga
juba olengi sees
pillad magusaid tükke
teele, et lõbusam näiks
murdub pooleks rüü
kõik kohad on sind täis
söön nõrkuseni, lakun
ela(n/d) kord vaid
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Jõuluvana
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Märgates ilu oled vaba ...
Päike tõuseb kaugest kuuselaanest,
särab aasal aurustuvas kaste-vees .
Kuid ometigi seda kaunist-vaadet,
sa aknast imetled , kus trellid ees ...
Kuis tahaksid sa üle aasa - minna ,
sest vabaks loodud meist on iga mees.
Aeg aitab , jõuda ükskord ikka sinna ,
mis lootustes , sul hinges - südames...
Kevade igatsus
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduv .....
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....