Sõnale kauge leiti 661 luuletust (uued)
Kurblik süda
Võta kaasa mind,
võta kaasa mind,
võta kaasa mind linnuke.
Kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind üle vee.
Vii mind kaugele,
vii mind kaugele,
vii mind kaugele linnuke.
Võta kaasa mind,
kanna tiibadel mind,
vii kaugele mind linnuke...
Ära maa peale kukuta mind,
ära kukuta mind,
mu lind...
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Sirelite õitsemise aegu
Ootan sirelite aega,
nende lõhna magusat.
Juba tunnengi end
seitsmendas taevas olevat.
Sirelid kui õitsevad,
siis kaunid ajad meenuvad.
Armsam mulle ikka tõi
valgeid sirelid.
Kevad kingib kauneid hetki,
jäävat ilu südame peal.
Valge sirel kui see õitseb,
siis kaunid mõtted on Sinu peal.
Minu päike...
Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Hei Jaan kas tead...
Ühel hetkel
kui tundsin
ei enam ei jõua
ei oska
nõnda armastada kui peab
olin väga väsinud
aga ausalt ei osanud
Keegi tark ütles
vaja Jaani käest järele küsida
Jaan oli kusagil
Jaani polnud ammu nähtud
too tark teadis veel
et vaja Jaani käest
kolm korda küsida
enne kui tead ja oskad
Terve elu otsisin Jaani
ei olnud ta ligidal
ei kaugel
ei keskel
oma hallist habemest kinni hoides
sain lõpuks ta ligi
sain lõpuks küsida
Jaan ei vastanud
Seesama keegi tark ütles
vaja kolm korda küsida
mine uuesti teele
teadsin täpselt
kus Jaan asub
aga omet .....
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral
Unedemaa
On üks koht, kus kõik on võimalik.
Piisab vaid su enese soovist.
Tundub see mõte ehk utooplik,
Et kuskil keegi unelmaid täita proovib?
See maa ei ole kaugete merede taga,
Ei ole mõeldud vaid kellegi teise jaoks.
See asub su suletud silmade taga
Ja uinudes saada võibki see teoks.
Just su unedemaa on see,
Kus avanevad uksed ja lood.
Unelmad on peidus su enese sees.
Ole vaid see, kes ellu nad toob!
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…