Sõnale kauge leiti 661 luuletust
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
Jagatud rõõm
Armastus rõõm on
jagatud teest...
See tee viib kord lahku,
kord kokku -
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.
Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käest
või tormata pimedalt
mööda,
põgeneda võib kellegi eest
kõigest väest
või teisi sammujaid
aidata mööda.
Armastus rõõm on
jagatud teest..
Sellel teel käivad
nägijad-uskjad,
käivad valgetes rõivastes vaimud
ja need,
kelle katted
hall-segused, mustjad.
Ja rõõmu kui sellist
on alati küll
neil, kel kallima palit on üll!
Seda rõõmu ei ole veel
iialgi vähe
.....
Kui näen su nime,
juhuslikult mõnes raamatus,
libistan sõrmega üle,
igatsus väristamas lihaseid,
põlgus piitsutamas hingekeeli.
Sest see ainus asi veel,
mis sinus eal ei muutu.
Ja tahaks sul öelda,
hei, kas tead,
oled ilus.
Ehkki paljugi kunagisest
ammu hääbunud on.
Kui palju veetlevust oli
sinu ebaveetlevuses.
Kui palju üllust
kõrvuti ehtsa toorusega.
Kuid oled minust
kaugel, ehkki siinsamas.
Jäägu siis nii, kui
oled leidnud uued tõed.
Tänu...
Sinu lähedust on tunda kaugelt,
naudin möödun'd hetke malbelt,
hoidsime me ümbert õrnalt,
justkui oleksid sa veel mu kõrval.
Tunnen huulte vastu tuuli,
suudleks hoopis sinu huuli...,
suudlustega ma kataks
kogu su ihu ja hinge,
suudlus, see mõjub
ja me kehadest kaob pinge.
Tahaks sama vastu anda,
tugevalt sind emmata,
andesta, et ma ei oska
nõnda hästi vastata.
Jah, mul oli hea... Su lähedus on hea...
Mul meeldib kui mind puudutad,
see mind hullult erutab.
Raske on see, sest tahaks veel ja veel...
Rinnuni soolases vees
kaks pead vahuste lainete sees
käsikäes rinnuni soolases vees
meri ja tuul, naerused suud
säravad neokuldsed suvekuud
pilved uppusid liivasel mäel
soovid tõusid looduse väel
enamgi veel, tunne ja meel
rändasid pärleid täis keel
kaugele taha jäi jälgi maha
südames leiadki sügava koha
lahtised hõlmad, lõbusad ilmad
ümbrust ehtisid pärani silmad
kõrkjad punusid lehti ja päid
aeg mängides sekundeid käib
valged ööd, sa tantsu löö
tõmba ribadeks aheldav vöö
laul linnust
ma laulan teile linnust
veel arglik on ta samm
nii siiras tiiva viibe
küll kaunis on su lend
puult puule aina rändad
nokk uhkelt viltu peas
nüüd hüüan sulle teele
laul veel saatku sind
ma laulan teile linnust
kes elab minu sees
ta pesa soe ja õige
õnn päästab lendu end
kui oled väga kaugel
sind ikka meeles pean
viin tervitused teele
küll kaunis on su lend
Sõnatu
sinu puudutus tuline
jahutavalt vahutav
kargelt külm jääkuubik,
sulab hetkes õhku,
libisev soolase maitsega
ihuvedelik kuum
haarab kramplikult meeltest
hammustades keelde
jääd sõnatuks-
neid polegi vaja
laine kannab
turvaliselt randa
vahel kaugele südamerele
üksiku saare lootuses
pudelikirjas seisab
tulen viimase laevaga
ankruta
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Vana-aastal
Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.
Et saada tugevaks ja targaks, soojaks
või millegi ehk kauni loojaks,
peab sügavale hingepõhja vaatama
ja möödund päevad enda ette laotama -
sealt selgub tõde, mis on olnud väärtuslik, mis vähem,
kes olnud mulle kauge, kes on olnud lähem.
On igas päevas olnud oma õppetund -
jah, olen õnnelik, kui soovin kallitele rahulikku und.
Maren Toom 2013
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
VAID SULLE!
1) Sa tulid kui soe tuul,
kaasa tõid kõik ilusa.
Sa läksid kui külm tuul,
kaasa võtsid kõik ilusa.
2) Kuid tea,et südames
sa oled mul siiani.
Tunded on siiani hinges,
unenäos oled sa siiani.
3) Need ilusad säravad mälestused,
päevi vaid helgemaks teevad.
Need tundelised ja kaunid unistused,
kaunid meloodiad õhtuid soojemakas teevad.
4) Miks pidid mu juurest minema,
ning alles jätma vaid mälestused.
Miks jätsid sa kõik ilusa,
ning ei võidelnud armastuse nimel sa.
5) Vaid sinu ilusad sõnad,
vaid sinu ilus hääle kõla.
Vaid meie koos loetud luule r .....
Mul on unistus
Mõtestan lahti elu, istun pingil paberit vaatan
mul on unistus, kui Luther Kingil 63´ndal aastal,
Kas peace ilutseb sildil, vastus on jaatav,
Tolerants domineerib, süütab pirni
kuna ammendund on elulaad laastav.
Vaata! oleme liialt kaugele läind et naasta
on liiga palju saasta, liiga palju igal aastal
neid kes kirbul hoides meid, hoides käes pidemeid
silmadel sidemeid, propageerides demokraatiat
nii meedia keeris see masse hüpnotiseerides
Rasse diskrimineerides, nii rahvast provotseerides
Sõjaks mitte rahuks, toolileenile ma nõjatun
mõistes et mulle see pähe ei mahu.
T .....
Taas saabub sügis.
Vaatan välja,välja näen ma vihma,
sügis on meil saabuma-as.
Puude lehed on hakanud langema,
päikese soojad kiired taandumas.
Veekogud muutuvad külmemaks,
sinna ujuma enam ei lä-e.
Pikse nooled,taeva valgemaks,
öös enam soojust ei näe.
Linnud kaugele ära lendavad,
porisemaks kõik meil läeb.
Turistid ära kepslevad,
meil saabub pikk rahulik aeg.
Marko Vaima