Sõnale kaunis suvi leiti 38 luuletust
Kaunis suvi
Kaunil suvel on kuldne juus,
rõkkavad linnulaulud tal suus,
silmad sinised kui meri,
huuled magusad kui mesi.
Suve sall on õhuline,
kleit tal mitmevärviline,
varbaotsas samblasussid,
jalas lillelised püksid.
Rõõmu täis on suve süda,
ilust pakatamas meel,
hinge soojust tuleb üha,
hellitav on suve keel.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Kaunis suvi kutsub
Täna jälle päike särab,
avatud on õnnevärav,
imeline loodus kutsub,
kiirelt süda rinnus põksub.
Patt oleks niisama raisku lasta
imekaunist suveilma,
kodus lihtsalt konutada
alailma kiruda.
Kaunis päev teeb rinna rõõmsaks,
astub muredele vahele,
hea on olla päikselõõsas,
ealeski ei kahetse.
Suvi alles poolel teel
Suvi poolenisti peitnud enda ära
kuldse sügise rüppe.
Tunda annab iga tund,
et suvi lahkund pole mitte.
Mis küll hoiab suve tagasi,
et ei liigu tema edasi?
Suvele vist meeltmööda see,
et on kuldse sügise embuses.
Linnud lahkunud on juba,
tagasi neil pole teed.
Pesad jäetud kõigil maha,
aga suvi kestab veel.
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Suvi siiski rõõmu toob
Kuigi iga päev ei sära päike,
suvi ikka rõõmustab,
ta kaunis on ja jätab jälje,
pimedusest võitu saab.
Sellel suvel on imed teised,
vahest inimesedki-,
ilmgi viskab vingerbussi-,
ennustada ei oskagi.
Sügiseni aega küll veel,
jõuab rahus mõtelda,
jälgi jätta suveteedel,
lasta laulukaare all lauludel kõlada..
Tõeline päike
Tõesti päikene on see,
mis toob naeratuse palgele,
soojad sõnad huulile,
kirka sära silmisse.
Tõesti päikene on see,
mis kütab soojaks südamed,
jagab ilu meeltele,
puistab õnne hingele.
Tõesti päikene on see,
mis toidab ja terveks teeb,
lubab paista südame,
annab lohutust muserdunud hingele.
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
Peidan valu 12
Ohkan, mil paadiga olen merel
meie seas vaeseid ja rikkaid
kellega peagi ranna veerel
näen ilma põlemata majakaid;
suvi on kaunis, endiselt taevas Päike
pidanud avaral vetel seikluse
aga heaolu on väike
see - eest ajan ette naeratuse;
kuna niipea oleme tagasi sadamas
ja lehvitame, seljas päästevestid
rannavalve meid oli ära toomas
lippudel punased ristid;
intervijuu peagi annan
kuidas meie kruiis läks
sisimas valu kannan
sest tegelikult otsas jaks;
Päike paistis ja ilm oli soe
võtsime pitsi viina me kõik
ja kuna joomisel piir ie loe
peagi kotnud laeva hõ .....
Põllusametine
Liikudes põldude vahel
autoga, rattaga, jala,
viljapea rohekas samet
on teeääri kaunistamas,
Päikene paitamas vilja,
mis tuulega kiikumas tasa,
olgu siis vara või hilja,
seda kõike saad tunnetada.
Rohekaskollases meres
leiad moonide erksamaid värve,
mis justnagu ütleksid "tere",
siis jälle peitudes viljade merre.
Ajaga värvus see muutub,
rohekas kollaseks saab,
põllusametis küpsuse ootus
ning suvi saab sügiseks taas.
- Tarmo Selter -
2023