Sõnale kedagi leiti 211 luuletust
Mõtle sõnast ; Vaba
Nimetad kedagi; kuid kuidas kui sul kogemus puudub?
Pimesi elasid; tõe valuga leppida ei suutnud,
Ega vist; kontrolli brutaalsusest ei kuulnud?
Sedasi; jooksed tõe eest ja kedagi ei muutnud,
Lõppude lõpuks annan sulle lükke; lenda mu ingel,
Tippude tipust kus su mõtete mõõde; alati arvas-
Et on õige,
Pisar mu silmis; sest tuleb välja, et sul puudus lennu võime,
Ila su riimis; enesekeskselt jäi kinni; ei kostunud mu hõige,
Kõike teada; tähendab laastumist,
Igat valusat päeva neada?
Miks sa üldse siis armusid?
Kas elu pole täiuslik just nii nagu ta on; nagu ta on? .....
See jook mida kulistad alla oma kõrist
kui õhku kui loomuliku elu osa
iga sõõm sellest pudelist põhjata pudelist
iga sõõm on rõõm petetud rõõm
Sa petad oma elu oma aju oma südant oma verd
ja arvad et see pole reetmine
et sina pole kunagi kedagi reetnud
vaid sind on reedetud
kuid just see ongi reetmine
enese reetmine
rängem kui seitse surmapattu
vängem kui idamaised vürtsikad road
jälgem kui oidipuse kompleks
ja väidad et su elu on korras
Kuid kui su elu oleks korras
ja su pea oleks korras
kas peaksid sa siis korra
iga tunni tagant võtma lonksukese si .....
Hümn vennaskonnale
Kaugeks jäänud kõik sõbrad,mõne üksiku silmis veel see sama mis alguses lõõmab,kui elu lükkab ja tõmbab, nägin teid kõiki reisimas ning samuti lahkumas mu kõrvalt,elu ei teinud minust õrnalt võtvat, kuigi kedagi iial siin pole põlgand,suutmata siiski ebasiiraid enesepetiseid au sisse ma tõsta,peate mõistma,mul üks eesmärk; see on tõde ja kui see ei kõlband:jäitegi kõik võõraks,kuigi meelehead jahtisite, ma ei saanud seda ju jälgida kui see tootis vaid lahtiseid kilde,kujutluspilte,meel peab olema virge ja just tänu sellele mõistmisele ei sikuta ma lille, et mu .....
— Maarjo Kigavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
olen unetu
Läbi pimedate ööde
keha ja hing on -
väsinud kandmast
igatsust tundmatut.
Ei tule und
iga tund
minut, sekund
leian end
lämmatavas
ängistuses.
Avada silmad
mustvalges
maailmas sest
minu kunstnik
sooritas enesetapu.
Värve segades
emotsioone värvides
igatsus tundmatu
jääb valgeks
nagu paberileht
sõnadeta ootamas
õiget hetke
ootan mina
kedagi kellega
jagada sama
igatsust.
Siis poleks
need unetud
ööd niisama
välja mõeldud.
me armastame
me armastame silmadega -
kuid igal päeval on
kunagi õhtune pimedus.
me armastame südamega -
jäägitult kedagi...
peale valguse hääbumist
jääb ta ligiolu soojus.
me vajame armastuse -
eksisteerimist elus
nagu hingetõmmet
nagu südametukset
imena süttinud
ilusaimat tunnet.
elu pole kerge
Segadus mu sees mida olen
üritanud juba korrastada
ajast mil mäletama hakkasin
esimesi probleemseid hetki elust.
Kõik pole olnud alati nii
tore ja roosiline nagu neis
ilusates filmides ja seriaalides
kus peaosatäitjad piltkenad
ning omavad villasid - nende ees
kiireid sportautosid otse ajakirja
kaante vahelt välja lõigatuna.
Siiski nende perekonna kriiside
ning selle hullus trallis - mida
nimetatakse eluks leidub keegi
kes peab mind oma kalliks - mida
olen ma soovinud hetkest mil
tekkis tunne, et tihti on
mina vastuseisus terve maailma vastu.
Segadus mu .....
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust
Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonn .....
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Liiga hilja
Mis juhtus? Sa küsid siis minult.
Ma sulle midagi vastata võin.
Tahtsin armastust ainult ma sinult,
aga tahta ju paljugi võib.
Nõnda raske on täna mul olla,
sest lahku on läinud me teed.
Nii raske, et nutt tahab tulla.
Ma mõtlen ju sinule veel.
Kas mina siis olengi süüdi,
et tahtsid sa kedagi teist.
Jah tõesti, ma ladusin müüri.
Aga hoolisid vähem sa meist.
Vigu sai paljugi tehtud,
nii minu, kui sinugi poolt.
Kuid kumbki ei pannud meist plehku.
Ega vajanud, võõrast hoolt.
Kõik mis tundus nii tühine enne,
ei tundu nii tühine nüüd.
Me ju tundsime pal .....
Ma kord arvasin
Kes oled? Sa küsid, ma vastan.
See selgunud pole mul veel.
Oma mõtteid ma minna võin lasta.
Endast rääkida võin õhtu eel.
Ma kord ootasin siniseid silmi.
Ma kord vaatasin kauneimaid neist.
Ma kord enda ees nägin vaid pilvi.
Ma kord ootasin kedagi teist.
Kuid mu aastad on näidanud mulle.
Et nii lihtne ei olegi see.
Ainult ilust, mis kuulub vaid sulle.
On miski ju tähtsamgi veel.
See on tunne, mis pesitseb hinges.
See on vaikus, mis liigutab maad.
See on kõik, mida eales võid tunda.
See on see, mida otsivad nad.
Kaduv Keel
Õige K6 oli halb ajastus,
võõras pajatus,mis kasvas sisimas,
uurimas südikat, süda mis sütitas,
päikse taeva, hallil päeval, kui kuristikku kaevan,
pandoora laeka, milles papüürusel mu veritsevad initsiaalid,
natüür on see millest valmis see maailm,
Pole algust pole lõppu, ainult võikus, isekus,
peidetud tõeline mõistus, enese kujutlus lõksus,
kui silm petab taeva kaare kõrgust,
ja iga päev mööduv, teadaolev kokku löödud,
vibreerivast sisinast mu kõrvades, mõõtmata mõõtmed need,
kuulatades uus keerd avanes, lõputus spiraalis,
perfektne meditsiin..valmis .....
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Elu Raplamaal
Raplamaal on elu kui koopas
Jumal seal töötas
nüüd on elu möödas.
Mul pea valutab,
sest veri kallutab,
kui raplamaal vahutab.
Istun keset raplamaad,
Ning näen kedagi kaevamas
Ning laenamas.
Olen mures,
sest raplamaal koer kuses.
Minu Taavi on koolis
Ise istun toolis.
Kalts
Lendan peale maru ägedalt,
tegelt alles häälestan, jälgin maske,
ja kuidas draama trupp hakkab näitlema,
käitlen ma, ainult sõnu, mille just
püüdsin õhust, tõhus teil skeem,
kuid selle lõhun, kui peatamatult,
Vabanevate värsside energial sõtkun,
lojaalne tõe sõdur, dissidentsi ei külva,
pigem jälgin mis seal peasses mõlgub,
edasi ja tagasi, laiali selle pagasi sul seal;
ammu juba jagasin, enamus teist- sitta kanti arvasid,
võrdlesid, uhkuse tõttu lõhkesid,
teisi sõnu kiirelt läbi põlesid,
raamitletud-kammitsetud see mõtete mõõtmestik,
Tänapäääee .....
Maasikad
Aga mulle meeldivad teistsugused mehed,
sina pole minu maitse.
Minust vanemad ja pisut habemes,
nagu minagi - mitte nii maised.
Aga mina ei soovi sinuga suhelda,
otsin ju kedagi teist.
Kellega koos elu mõtte üle juurelda,
kes siiski targem on meist.
Aga mina ei tee sulle maasikaid,
võid osta 6 eurot kilo.
Kõik mu viljad saab mees, kes armastab
mu vigasid rohkem kui ilu.