Sõnale keeris leiti 54 luuletust
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....
Sildumine
Las loksuda laineil su lapitud paat,
kes tast hoolib, kes tast teab.
Purjekatel on teised teed ja veed,
tankerid sind ei märkagi.
Ja sa proovid merd sõita
oma piiratud võimalustega.
Lained ei arvesta, et su paat on väike
ja möödujate keeristes vintskled kui siug.
Rahulik vaid siis, kui valid väiksema vee,
jõe või küladest palistet järvesilma.
Nii kohtud inimestega,
kes sind ka märkavad, sind näevad.
Külas võid olla isegi oodatud külaline,
uudistega suurest ilmast.
Mis sest aga rääkidagi, et põlati sind ära
väikseks, mannetuks ja sind pea polnudki.
.....
Tuul
Mis sel tuulel viga on,
muudkui tormab ja tormab,
rebib kuldseid lehti puult,
enda keerisesse korjab?!
Mis sel tuulel viga on,
muudkui ulub ja vingub,
terve päeva, kogu öö
on tal keelepaelad pingul?!
Tähekepanuta ju ta,
pole kunagi jäänud,
kunagi ei oke ka,
nii pöörane ta olnud!
Teadmatus ***
ei tea, kas tänada
kadunud aegade hiilgust
või selgesõnalist korraldust,
mis tookord mulle andsid
ma nägin sinu silmades oma isa peegeldust
see, mida tema kirjeldab on kui moos,
mis podiseb kuumaga tulel
sarnsus, mis tõmbab ligi
hommikud, mis täis õppetunnidesse ruttamist
ma seisatasin uksel ja mõtlesin,
kuidas saaks kord selle ümber pöörata
kas heldida nende tunnete müras
või visata keraleek staadionile
ja vaadata, mis saab kui paotab suu hiireke,
kellel on lõvi tunne
see kõlab nagu muinaslugu
vaadates tagasi, saan aru
mis süttiv leek selle laudlina lee .....
Mängid tulega, õeke
sa mängid tulega, õeke
siin pole midagi sul vaadata
tühi väli ja muud ei miskit
ainult mälestused, mis kerivad sind treppipidi allapoole
keerisesse
miks tahad tulla minu järgi,
minu sammudes?
milleks sulle see kõik?
elu lõpetamine ei ole valik
vaid otsus
anna mulle andeks
need pisarad, mida oled pidanud minu pärast valama
need tunded, mida oled pidanud tundma
ma kunagi ei arvanud, et kõik nii lõppeb
ja lugu punkti saab
tonnide viisi
sõnu olen maitsnud
nad veres lõpuks lahustunud
õhku haihtunud
sõnade asemel
pidanuks olema ma
vaid üleni hellus ja õrnus
andes need aega tagasi
Sinu ja elu
lõputuks embuseks
*
lumist teed mööda
hämaras koju tulles
raagus metsa
valgeid põlde nähes
suu avaneb äkki palveks
Jumal hoia Eestit
ta uuesti poleks
taevani suitsus leekides
surma arutus keerises
Musta vee jänes
Mil välismaal kostuvad paugud
tehakse püssiga augud
kalender, mis aasiast
kuulutas uue looma aastast;
nägin pilti tantsiast
kes võtnud kostüümi seljast
tiigriaasta lahkumisel
olnud kaootiline päev sel;
aga meil vahet pole
selline inetus näärikuus ei ole
eelmine laupäev väikses Eestis
aega noor mees vee ääres veetis;
jää sisse on tehtud auk
ja siis kostub pauk
peegelpildis pentagramm särab
mille all portaal kärab;
väljub 2 pika kõrvaga
sale naine oma iluga
kelle küljes maagilised võrud/paelad
kätel/jalgadel küljes kinni kindlad;
mille Hiina .....
Pariisi metroos
Pariisi metroos mängida klaveril
Rahmaninovi 2. klaverikontserti
kordi ja kordi
aina suuremaks saab hinges soov
selles lärmis nagu orel kirikus
elu mööduks muusikat teenides
olla üleni helide leekides
sosinais keeristes
filmi „ Kõik on su enda kätes “ vaadates
07.11.2022
Üks
Sa tahad, et ma sinu järgi jookseksin -
tahad, et Sind ihaldataks,
kuid sa ei oska armastust vastu võtta ning tood ettekäändeid.
Minu süda sureb mitu korda päevas.
ka minu elust on lahkunud lähedased inimesed...
AGA SA LÄHED EDASI.
Ma andsin Sulle ajavahemiku, kuid mulle tundub tõesti nüüd nii:
ajaliivad on tolmuka keerise üles ajanud
Ma andsin Sulle aja, kuid Sul pohhui, mul ka - ma väärin paremat.
Olen tänulik, et olid mulle mõneks ajaks kogemuse jagaja, kuulaja ning jälgija,
olen tänulik.
Sinus on mingil määral headust, kuid ka kurjust, aga kes o .....
Kahetsus
Mu süda on kildudeks rebitud
ja usk Sinusse on vajunud põrmu,
sest uskusin Su hingeilusse
ja Su kaunitesse sõnadesse,
mis kord siidina paitasid kõrvu.
Jaa, mu kallike, tõsi see kõik,
et Su hingele haiget ma tegin
ja olin kui marukoer armukeerises,
end nõrkusel kanda ma lasin.
Kui saaksin taevast alla tuua kuu ja tähed korraga,
siis kõik nad Sinu südamesse,
paneks kaunilt helkima.
Ei ajaks Sulle kärbseid kõrva
ei puhuks mullikesi suu.
Ei üksi jätaks Sind ma iial,
oleksin Sul ikka truu.
Loodan, et andestust toob homne,
homne õhtust targem ju.
Ei taha ma sü .....
Armastus südames
Armastus on suur tunnete keeris südames
Armastus on põletav leek südame peal
Armastus on kuumad pisarad põskedel
Armastus on liblikate mäng südame peal
Armastus on lõõmava päike taevas
Armastus on öötähti pillav kuu
Armastus on piinavad südametuksed
Armastus on mahlast nõretav puu
Armastus on elu igavene osa
Armastus meid hoiabki elus ju.
Põrgu maa peal
Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;
kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;
see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;
kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;
isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka .....
Mõte
Ühelgi mõõdetaval kiirusel peale järele ei jõua
sabast saab kinni ehk haaratud, kuid kätte muud ei jää
järsku on hoopis nii, et endalt me liiga palju nõua?
oma suurte ootustega unustame väsinuks töötatud käe
Mõtted laastavad maad kui raevukas keeristorm
kiskudes lahti varem kokkulapitud tervikud
lihtsam küll oleks, kuid alatihti puudub neil kindel vorm
segapuntra ja selge pildi vahel seisavad kõrged tihnikud
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
Nemunas
Need olid sinu silmad
teispool laia Nemunase jõge
teispool musta magamata ööd
Miks olid enne helged- täna julmad
miks heledad nüüd endas kandmas nõge
kui vaatangi- miks pilgu vette lööd
Sa teadsid ju et anda polnud voli
mul ennast sul ei sel ei teisel ööl
ma ise nutsin ilma seatud kombeid
Su nutust auras mustav veteväli
siis aga astud vette- kandis vool
su meeleheitel rahulikke tõmbeid
Need olid sinu silmad keset jõge
mis andsid mulle julgustavalt märku
need silmad mis veel viimse pilgu saatsid
Nad kutsusid: "nüüd tule sina siia ka kui sõge"
ma .....