Sõnale kell leiti 840 luuletust

Kell

Akna taga vihmapiisad ei maga,
äratavad üles hommikul vara.
Keeran kella küll tagasi,
kuid elu läheb hoopistükis edasi.

Kella võib ju keerata,
edasi_tagasi tõugata...
Kell ongi ju aja näitaja,
kuid katsu sa aega pöörata...

Kell

Täna on mul aega kuulda
kella tiksumist
Täna on mul aega mõelda
ajas tagasi
Kell on tiksund kogu-aja
tähelepanuta
Kell on olnud kogu aja
elu näitaja...

Äraaetud konnad lastakse kell kümme poodi

Eilsemad rüütlid üleeilsemad konnad
tõusevad sageli varem kui vara
mis hoiakski voodis
ammugi põhjani suudeldud ära
ammugi ära aetud on nad
kuidagi püsivad loodis

Korraks kires määratletud
hinnatud ja siis on jäetud
küll seisavad küljes väliselt
kuid jalatud ja käetud
päriselt
lisaks peatud
peatun ka ja küsin kella
seda ikka saab

Ainus teadus mis need konnad
tänagi veavad
olgu pühapäev olgu või reede
õigeimat aega teavad

Odavpoeketi kaupluse lähistel
kuulavad pingsasti aega
nad tulevad täpselt kell kümme
uuri sean õigeks
soovin mõttes n ..... Loe edasi →

kodukiriku kell

hing äkki hell
mis siis et lööjaks
pole lell ei oma vell
lööb õhturahu
sisse üle maa ja linna
kodukiriku kell
enam kuhugile
pole tarvis minna
kõik on nii puhas
kella kumas
valus ja hell

KELL

Unetutel öödel õppisin ma tundma kella - väsimatut vasardajat. Toks! Toks! Toks! Ei ole see pooltaldade tikutamine, ei. Põmm ja trahh! Kaheteistkümnes tund. Iga löögiga langeb üks pea.

Tema'p see ongi - julm jumala ingel, keerub kaheharulise mõõgaga, väravavaht ja väljaviskaja siin ilusas Eedeni aias.

Kaks keerlemisest kuuma osutit, kaks tulist tera surub ta sulle vastu rinda, sundides sind samm-sammult taganema lehtlate ja lilleklumpide, purskkaevude ja paabulindude juurest pinutaguste prügimägede poole.

Oi elupuu kuldsed viljad, võipirnid ja viinamarjakobarad! Kes à ..... Loe edasi →

Kell lõi mu südamest läbi

Kell lõi mu südamest läbi;
pikk nõretav valgusepats.
Sa läksid ja lagunesid.
Jäi tühi raekoja plats.

Ma seisin ja sõrmitsesin
kaelas rätikut uut.
Ja kõrgel karjusid linnud:
tsurr, palgasõduri pruut!

kell 3 hommikul

jälle ma leban kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat und
mõistuse segaseks närviliselt vähkren
veel pole kumbagi uksele koputama tulnud.


on see ülemõtlemisest tekkinud stress
või elus kujutlevate tunnete deliirium
tagurpidi keeratud mu maailma progress
olles kõigest enese mina tühine varjund.


süngelt must tähistaevas ja unetu kuu
kiirenev pulss ning külm higi teeb oma töö
paanilised hingetõmbed kuniks kuiv suu
loodan üle elada järjekordse raskust täis öö.


enam ma ei leba kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat ..... Loe edasi →

Kell üks

vaikne puudutus seljal
sõrmed laskuvad juustesse
kired on kõrvetanud huuli võika leegiga

Võta mind,
peida kurbuse eest oma rinnale
Võta mind,
nii et öö enam ei leiaks

Võta mind

Äratus

Jälle tuleb kellakeeramine ette...
Kellaosuteid ette_taha
keerata on lihtne,
aga palju kannatama peab.

Aastaaegadel on oma kindel rada,
kõik kuud on paika pandud seal.
Mis juhtub siis,
kui üks kuu trügib teisest mõnevõrra ette....?
Katastroofi oodata on siis.

TIKSUMINE

KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN SOHVAL
VÕI DIIVANIL
VÕI KUŠETIL
VAHET POLE MILLEL

KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN
VÕI LAMASKLESIN
VÕI LEBASIN
VAHET POLE MIS MA TEGIN

KELL TIKSUS JA MINA
VÕI TEMA
VÕI SINA
VAHET POLE KES

KELL TIKSUS
VÕI POMM
VÕI TAKSOMEETER
VAHET POLE MIS TIKSUS

TIKK-TAKK TIKK-TAKK TIKK-TAKK

Kukkus kägu

Kukkus kägu
mu kella pääl
kuku, kuku...
minuteid ja tunde
luges ta sääl
kuku, kuku...

Kukkus kägu
mu rinna pääl
kuku, kuku...
minutid ja tunnid
kukkusid sääl
kuku, kuku...

Kukkus kägu
nii lahkesti
kuku, kuku...
edasi liikusid
minutid ja tunnid
kuku, kuku...

Ärataja

Äratamiseks kukk on vana
Äratuskell niisama on
Äratajaks on peas häälekaja
Seniks, kuni sõda käimas on...

Aeg

Ei nõustuda sellega ma taha,
et ööst võetakse jupikene maha.
Ei lepi ma sellega iial,
et venitatakse päeva liialt.
Las kell ja aeg tiksuvad omasoodu,
sest nii see on
ja nii see elu on loodud...

Hirmutunne

Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane

Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud

Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Ãœksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda

Igatsev jõuluootus

Ootan jõule-
Uni läinud-
Läinud ka kõik muu-
Tuba väike-
Sisse ei mahu-
Jõulud suured ju-
Kardin hele-
Väljas pime-
Mitu magamata ööd-
Küünal viltune on laual-
Sirgelt püsti küünlaleek-
Kass on kerra tõmmand ennast-
Vähest aega näitab kell-
Süda muudkui tuksub rinnus-
Süda ootusest on hell-
-

Kõik on läinud

Kõik on läinud
tare tühi
ainult kell see tiksub veel
Aeg on oma sammud seadnud
minekul on veel ja veel

Ilm on purjus

Kõik see ilm on täna purjus,
algusele lõppu ei näe,
inimestel meeledki on sassis,
justkui tuleks viimnepäev,
karta tuleb Keda? Mida?
Ajakell käib oma rada,
igal meist ta tiksub sees,
kella keerata saab taha,
aega mitte, endi seest.
Kõik see ilm on täna purjus,
ajakainust ootame,
algusele lõpp saab pandud,
lõpualgust pole veel.

.

kell on juba jälle viis
see on sinu süü prokrastinatsioon!
ma omis mõtteis, siin tsükliline luuleekskursioon
mis ma ikka teen kui järgse õlle joon

kell on nüüd viis läbi
kuradi prokrastinatsioon
raisk mul on häbi.
järjekordne kohustustelt diversioon,
olen debiilsuse ikoon
mina kui ainulaadne ohmoonpersoon

Pärastlõuna

Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.

Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti...
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.

Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!

Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel.
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
- ja ära ma ei kustutakski neid. ..... Loe edasi →