Sõnale kes leiti 3840 luuletust
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
Ajamasin
Liivakast on mu ajamasin,
iga liivatera kallis mälestus.
Kui olevik on morn ja väsind,
liivakastis kühveldan halastust.
Liivakastis õhku lendavad kõik lossid,
mis ei lenda kusagil mujal.
Seal lapsepõlv ja lapsemeel said kuju-
naerudena, mis lossi tehes kostsid.
Liivakastis paistis alati päike,
sest vihmaga sai mudakast.
Kõik paistis nii ohutult kauge ja väike,
lihtne liivakast, kus laps sai mängida last.
Liivakastis oli palju aardeid-
ämbrid, liiv, sõbrad, suvi.
Elus on olnud palju pöördeid
aga liivakastis tunnen end koduselt.
Liivakastis tundsin end kui .....
Asju katsuda on lõbus
Asju katsuda on lõbus
kes ei nõustu, see ajukääbus
ei tähenda et käsi ühineb kõrgepingega
et jätta hüvasti vereringega;
või siis pista pea ahju
kui elu armas, tead et endast kahju
et käed valesse kohta lähevad
mil keha puudutada kõik tahavad;
väiksed näpud muudkui sügelevad
isegi kasvades, need ilma uurivad
küündida vaja üles ja alla
ikka uudishimu on valla;
meestel/naistel erinevad paugud
kui käsi üle käib, toimuvad ikka paugud
tillu - villu, ja auk karvakasukas
eriti pime koht on kõigil pärakas;
dušši all pole midagi häbeneda
koht kus pakt .....
Veidikene kurvavõitu näib
Pesas üks linnukene tuttu end sättis,
siutsus kuni magama jäi.
Hommikul päikesekiir pesasse piilus,
linnupesa sai soojust ja valgust täis.
Õhkõrnast pilvekesest vihma tilkus,
linnupojuke sai janu täis.
Linnukesi sügis kutsub,
terve ilm on kära täis.
Päike ja mina
Päikest pole enam palju,
pilverünkad laiuvad,
õhtul ainult päikest tajun
silmapiiril vajumas.
Päikesena särad Sina,
luues hetki säravaid,
nõnda päikseks saada mina
tänu Sinulegi võin.
Päike taevas, unenäos
ja meie oma südames,
ealeski ei ära kao,
on vahel peidus kurbuses.
Ava oma süda neile,
keda hoiad, armastad,
nõnda minagi nüüd võin veel
päikesena särada.
- Tarmo Selter -
2023
Tervitusi taevast
Sajandi tormi mustmiljon korda
kadus täna palavus üle parda
lootsin õhtul ujuma minna
aga endiselt ei saa sinna;
uudised seekord kisavad
rahesadu pilved lubavad
ning tuul pidi tulema vali
hirmujutte on avali;
ehkki pole küll tormi usku
aga ikka teadmise panin tasku
ära autod ära katsin
ja nii õue vaatasin;
rääkige enda eest, põdrad
sünoptikute tööd veidrad
paar oksakest ja puud kukkunud
eks näis, kui palju ka hukkunud;
mil vihm ladistas oavarrest
ei hakka tegema juttu raheteradest
Saaremaad mandriga võrrelda
pole mõtet, muud pole vaja mõela;
Ilma .....
Kolmandad
Inimesi on kolme sorti
ühed on halvad
teised on head
kolmas sort ei tule mulle praegu meelde
Ma pole eriti halb
pole üdini hea
seega kolmas sort
tarvis kui trügida
ei tule ma endale meelde
Hah- te mõtlete olen isetu
annan teistele ruumi
omakasupüüdmatusest
tagasihoidlikkusest
te eksite
olen kolmas sort
ei tulnud teilegi meelde
Halvad on halvad
head on head
mõtlete tihti kes ühendab käed
kes nähtamatu lõimena hoiab koos
poolpolariseerunud ilma
mõtlete aga
minagi mõtlen
ei tule mitte kellelgi meelde
Maailm
Kui saaksid lapsed maailmas valitseda,
sellest üht väikest osakest.
Nende oma maailma,
kus rõõmu tunda, vaba olla,
lapse kombel mõelda,
segamatult aega ohjata.
Mängumaa on laste osa,
see nende väike maailm on.
Laps ei pea seal kurvastama,
mängumaal on laste võim.
See killukene maailma osast
suureks kasvada ju võiks.
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
Tundmatu vaikus
Rahvas haistab õhus tõrva
seal kus rinne jookseb pikuti
peetakse eemalt massimõrva
kahte leeri vastakuti;
ära ütle, et sind pole hoiatatud
tundmatu vaikus peidab kurja
mis alati kaasa võetud
rahuaeg läinud nurja;
susisevad leegid maine jäänus
seistes orkaani silmas on hetk
ja see pole juhus üksainus
aeg teha põgenemisretk;
keset tundmatut vaikust
ohvrite päevad on loetud
pea meeles tarkust
tapa, või saa tapetud;
on elu pärast surma olemas
mõned riskivad sellega mõeldes
seniks, kui veri pole otsa saamas
käib see sisse-välja liigeldes;
see on rahva .....
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
juuni hommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästa mind ära
seegi kord iseenda käest
õhtuks jasmiinil aias
avanes esimene õis
kuslapuu edasi lõhnab
mändide kõrval mäel
valgus on kohal
päev jätkub
tund taeva all endiselt
kinni võtab käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
kel veri põlend
sellest kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Ralli, Ott, Ford !
kurv kurvi järel mõõdab kiirust,
aeg sajanditeks saetud sekund.
see nakatab, on nagu viirus.
sest teadmata, kes võitu sekkub.
kuid kurb on tõsiasi-
mootorist kaob jõud.
kõik vakatavad vaikimisi
ja saabub õud:
oh, Otil jälle nägu morn!
mis teha, Tal võistlusvahendiks on Ford!
---Ando--- 04.08.2023.a
.....