Sõnale kevad leiti 1054 luuletust
mu kevad algab pärast jõule (M. Under)
kui kustub kuusel
küünlasära
uude aastasse
lahti lükatud on
lumme värav
mu veres algab
kevadvalguse suur ootus
hing millest joobub
kui aeg teeb haiget
meel taluda ei suuda
taeva alla tulnud
lume puhtust
Su ilu võimas lumm
must üle uhtub
kõik korraga
on vait ja tumm
mis hetke tulnd
ka siis oli linnas kevad
kuhu kadus Sinus
see tüdruk
kes kodumaja seinalt
õhtuse päiksekillu
mulle peopessa
kartlikult andis
palus
ta ära ei kustuks
kuni minuni kandis
kellega koos ronisime
kirikute tornides
linna plekistel katustel
ikooni ees süütasime
küünla
kuigi ka siis oli linnas kevad
ei suudelnud ma
kordagi teda
meist kumbki ei julgenud
seda teha
ma ei öelnud ka Sulle
oled tüdrukute seas
kõige kenam
igaveseks armas
tänagi seda sõnadega
öelda kardan
heleroheline kevad
see ime kordub
pärast pikka halli talve
tagasi on raagus okstel
lehe heleroheline õrnus
päikse kuldset nestet
päeva õhtuni nõrgub
taas pähe hakkab
valge pilv ja
sinitaeva kõrgus
meel kummutama
hakkab seda
me ette ei tea
sellest ahhetavast ilust
mis siiski ilma võrsub
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
valguse, lehtede ja õite kevad
see hakkab pähe
kui raagus oksal
saab pungast leht
heleroheliseks värvub mets
tee ääres hõõgub sirelite hekk
kõik suur ja eht
nii lähedal
kevade tuhuvaevad
et suu sulle valjult hüüab
janus meelel
nüüd anna seda pikalt kaeda
mis rõõm nüüd minna
päeva uude
kui valgust aina
tuleb juurde
öö jääb järjest lühemaks
vähem aega pimedat
sa päiksest enam
pole lahus kui talvel
juurde anu valgust
kibedalt
midagi rõõmsamat, kevad maal
supp pliidil podiseb
aur lokkidena tõuseb potist
lendab köögiaknast õue
kus lapsed on ja mai
kass hiilib aiaäärses kulus
koera haugatusest
kohkub lammas
kaevu ääres vaatab lapsi
suurte silmadega ruske lehm
veel tilli sibulat ja peterselli
siis hõigata võib ukselt
nüüd ruttu lõunale
Meestel kevad peas
Olin suures Selveris
kotti asju panemas
keegi kellegiga noris
mehed asju olid ajamas;
üks suur punt teispool letti
nad omavahel kaklesid
2/6'st andsid vastu tatti
duo üksteisele korve viskasid;
ning heideti ka käru
siis üks pealtvaataja sekkus
vanem mees teeb ise säru
kevade kuulutamise rikkus;
karjusid linnukesed kõigile
kui pidanud nad mulle mida ütlema
ma võtnuks klaaspurgi käsile
ja kuke supiga neid viskama;
kuulsin kaaspoodlejalt
et nad enne bussijaamas mõllatud
uus aastaaeg tuli soojalt
välispingid segi paisatud;
ju siis nad tripsutanud
sest vah .....
Mis kevad?
Kuulge, kaasluuletajad
millest te küll räägite
võite olla kevadest kirjutajad
aga selle naeratust ainult nägite ;
kojamees lumisel tänaval lehvitab
esimesed linnud kah lõunamaalt tagasi
küll surm neid külmaga tervitab
kliimamuutus on üks halb asi;
ei saa pargis rahulikult sittuda
perseauk külmub tuulega kinni
kas asotsiaal võib politseile sellest kittuda
ta panna kartsa keegi ei sunni;
ei saa tööle minna
hommikul lukk koridoris külmunud
libedusoht valitseb jälle linna
kes poleks talvest enam väsinud;
teeme sõpradega uue lumememme
ja lahendame koos su .....
Kevad saabub ruttu
Sel aastal see kevad,
nii kiiresti saabus.
Ei olegi lund,
kuid seegi kord laabub.
Jäin ootama ma talve,
ei jätnud lootust ma.
Kuid seegi varsti kadus,
ei läinud valgeks maa.
Jäi järele vaid pori,
ning lörts ja tuuleiil.
No tulgugi siis suvi,
et oleks asjal piir.