Sõnale kevade varvid leiti 14 luuletust
Tärkab uus kevade
Kas tunned,
kuidas kevad
vallutab su südame!
Kas tunned,
kuidas hingab maa,
mis must ja mullane!
Kas tunned rõõmu sest,
et taas on kevade?
Noppida sul võiksin õie,
mis nii taevasinine
ja lume alt tooks välja lille,
ühe valge ülase.
Mis paremat ma saakski teha,
sel kaunil kevadel
Kõik õitseb ja ei närtsi ära,
rõõm su südamel!
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Veebruari monoloog
On õues vesine ja lirtsub jalge all
tuul kihutab, teeb oma tööd.
Ei ole päikest täna näha
siis olgu nii ja käega lööd.
Kass istub vaikselt aknalaual
nii tardund, tõsine ta pilk.
Üks linnuke, kes äkki ilmus
kui päeva päästev, rõõmus vilk.
Ma räägin kassile, et varsti varsti
läeb õues lahti värvide paraad.
Ja vajub selleks korraks jälle ära
me tusane ja torssis meelelaad.
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
Kevadet saadavad õied
Mairoosid on 2 nädalat lahti
ja pane ka mujale vahti
sirelid, kibuvitsad ja jasmiinid
endiselt päevadel on värvid;
kevadet saadavad õied
haaravad neid peotäied
neiud pargist ja aias
iga mesimumm lõhnast maias;
nüüd, kuis nädal soe olnud
me suve nautinud
ootavad noored hinged jaane
mis täidavad unelmate plaane;
ning minagi nende seas
kirevad mõtted on peas
minu tõelised õied on naised
on tunded ebamaised;
ma nägin karikakrast pärjaga
vastutulijat üks päev sõbrannaga
juveeliks oli keskel iirise õis
küllap issand ingli alla saata võis;
seda aura .....
Maius õhus
Toomingad, tulbid, nurmenukud, viljapuud
ja mul polegi vaja muud
kui neid ja sooja ilma
värvid õues paistavad silma;
kevade parim aeg üle - eelmine nädal algas
millega alati hooaega seostatakse
täis roheluses ja aroomiga hiilgas
käiakse õitel, mida tolmust mekitakse;
on suur maius õhus
see omapära annab kevadele eelise
on see aeg nii tõhus
andes aastale tunde nii erilise;
olen rahul olevikuga praegu
aias musttuhat lõhna ja tooni
soovin, et need päevad iial ei aegu
kus loodus eksponeerib oma krooni
Ilus uni
Nii ilus kuulata ja vaadata oli unes...
Kuidas seda edasi anda ma saan?
Päike tukkus mägede süles,
ilm õitses ja õlmitses maa,
kastetilgad värelesid lehti täis okstel,
linnud mitmehäälselt laulsid,
hõiskasid kevadet taas.
taevas suples vatises udus,
värvides mängles vikerkaar.
See uni oli nii valge,
nii helge, selge ja nii klaar.
Kui ärkasin, kadus kõik nii äkki,
meeles enam ei olnudki...
Kuid tunne hea jäi südamele alles
ja kestis päeva lõpuni.
Sirel ja kastan
Poleks kevadet ilma õiteta
suve ilma kevadeta
mida saadab sirel ja kastan
neid veel õitsemas vaatan;
akna teen lahti
aroom peab samat mahti
nagu toomingas mais
lõhna ilmaruum täis;
õisi kollast, lillat, valget
roosat ja violetset
õues aedades ja alleel
mesilastel ka hea meel
Need jäljed...
Am Dm
Aegade algusest peale on nii,
E Am
et sügis see suvest saab võitu,
talvistest hangedest külmal on piir
kui kostumas kevade hõiku,
kuid laulus on hetk, mil peatumas kõik,
vaid sõnum, see jääb selja taha,
need hetked, mis Sinagi minuni tõid,
jätsid jäljed mu südames maha...
Am A7 Dm
Need jäljed, mis olemas olnud,
E Am
on aegade algusest ammu,
A7 Dm
mis südamest välja on tulnud,
E Am
käies lauludes oma sammu...
Nii mõtlen ja vaata .....
Need jäljed...
Aegade algusest peale on nii,
et sügis see suvest saab võitu,
talvistest hangedest külmal on piir
kui kostumas kevade hõiku,
kuid laulus on hetk, mil peatumas kõik,
vaid sõnum, see jääb selja taha,
need hetked, mis Sinagi minuni tõid,
jätsid jäljed mu südames maha...
Need jäljed, mis olemas olnud,
on aegade algusest ammu,
mis südamest välja on tulnud,
käies lauludes oma sammu...
Nii mõtlen ja vaatan ma ringi,
näen nägusid naervaid ja häid,
kel südamed sõnumeist siingi
on muusikast ääreni täis,
need hetked, mis meenuvad taas
lauludest sõnade kaudu, .....
Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kisku .....
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/