Sõnale kevadine leiti 45 luuletust (pop)
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Küll kutsub
Küll kutsub, küll kutsub
see kevadine hõng,
lume alt sulanud
kollakas-rohekas õnn.
Küll naeratab taevas,
küll kallistab puu.
See on Emake Loodus,
see on kevadesuund.
Rohked sulaveejõed
vallutavad teed ja rajad,
paljastades sügise tõed.
Meil on seda vaja.
Kui oleks ma sinu
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma kevadine sulavesi,
hingest sul uhuks minema kahetsusi.
Kui oleks ma tuul su palgel,
ma suudlusi saadaks veel aovalgel.
Kui oleks ma lumi nii õrn,
ei jätaks ma hoolitsemist mitte üks põrm.
Kui oleks ma taevane pilvetups,
su enda sisse mässiks kaitstuks.
Kui oleks ma sillerdav oja,
sul näida püüaksin veetlevana.
Kui oleks ma purikas katuseräästal,
sind kõrvale vooliks endal.
Kui oleks ma tormine äike,
sind jätaks ma rahule, oled ju väike.
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa .....
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Tahtev pilk
Värelevas loojangus, silmapiir kaob.
Oodates pilkude kohtumist,
tajudes iga aatomi sagimist.
Pilgud tõmbuvad - tunded metsistuvad.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Su kevadine parfüüm mind
kui mesilast neelab.
Su naeratus mind muudkui
keelab ja keelab.
Tundes tuuleiili hellitamas
su põske.
Olen vankumatu - hinges on rõske.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Taeva laterna sädelevas valguses,
me hinged põimuvad nagu alguses.
Miljoneid tähti vaadates igal õhtul
mõistsime mis tunne se .....
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Tühitallajad
Varakevadine ilmetu päevavalik
vihma kallab kui talvel, mis läind
Kadrioru inimtühjadel tänavatel
tühitallajad tühjavad teid
Vōetud rollid kōik ōpitud pähe,
rangelt kinni neis ringides joon
Peened palitud katavad keha
nööbid kinni, kōik varjul kust poob.
Hepatica nobilis
Prožektorite valguses
kui publik on mu valduses
siis kuivavadki pisarad
aurustuvad mälestused
kurvad rõõmsad igavad
selles hetkes soojas helges
ennast avan
ausust tahan
minu silm saab selgem
ja kui astun lavalt maha
ja kõik vana selja taga
olen etem inimene
taassündid kui kevadine
hepatica nobilis
siis on selge
lavale ma kibelen
et olla jälle
olla uus
mu fantaasia sünnitis
Kevadine käik puukuuri
"Päriselt ka? Tõsiselt mõtled või?"
küsisid mult lihased, kui mootorsae tõin.
Saagisin ja lauajupi pooleks lõin,
siis tõdema pidin, et kadunud mu võim.
Puperdab süda, spinnaker on ees.
Talveblokaadi lodevus ikka veel sees.
Järsku saab must veel normaalses vormis mees,
kui kümme tuhat sammu käin ja ujun külmas vees?