Sõnale kibe leiti 108 luuletust (copied)
Maikuu sünnipäev
Täna kõik on roosamas toonis,
kõik linnukesed laulavad Sinu hoovis.
Pidupäeva puhul tüki pekki,
poetad rõõmsalt rohelisse hekki.
Toas sind ootab magus kook
ja selle kõrval kibe kannujook.
Igaüks nüüd võtab suure sõõmu,
soovides Sul palju õnne ja rõõmu !
Maria-Eva Maasik
Sülje erutus
Tundsin puudust naisest truust
tema oma palitust
mille taskus peituv juust
segas leinatalitust
Juustutüki välisküljed
bakterite toodetud
pani jooksma papi süljed
nagu tootja loodetud
Papi süljelärakas
pisut pidu rikkus
Maandus peiekärakas
okse peale tikkus
Esimesed viinapitsid
ongi pisut kibedad
seekord papi süljepritsist
natukene libedad
Esialgu alla ei lähe
viin meil kõrist sugugi
natukene hakkab pähe
pole tatist lugugi
Hommikul on pohmakal
kummaline mekk
Altari ees rohmakal
laual süljeplekk
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Hea tuju retsept
Hoia alal enda tuju,
et ta sind ei kahjustaks.
Tujul veidi vürtsi lisa,
suhkrut juurde raputa.
Vahukoor klopi vahtu,
maasikatega kaunista.
Siirupiga triipe maali,
tuhksuhkur las lennata.
Vahest hellitada tohib tuju,
et ta ei muutuks kibedaks.
Tujul on nii palju mõju,
halb kui teisi kahjustaks.
Võib ju vähe patustada,
tuju üles turgutada.
Hoia alal enda tuju!
Muuda tuju magusaks!
Esimene koolikell
Alles lasteaias käisin,
nüüd jalge ees on koolitee,
Mul pisut ärevust on sees
ja magus tunne südames.
Mul tähed selged,
numbrid ka,
hakkasin varakult õppima,
ema ja isa ei pidanud sundima.
Hämaratel õhtutel,
tähti taevas lugesin
ja kui teki alla pugesin,
siis sala, aabitsast tähti kokku veerisin.
Vahest kiisule kallile,
tegin mitu, mitu paid.
Paid kõik kokku lugesin,
meelde jätsin, kordasin.
Oma nime seina peale maalisin,
ühe silmaga ema pilku hiilisin.
Isa muheles ja vaatas,
prille ninal kohendas.
Raamatu siis ette võttis,
teadusele end pühendas.
.....
Lihavõttejänes
Oli ilmsi see või unes -
meil käis lihavõttejänes!
shokolaadimune munes
meile lihavõttejänes.
Oh, et teinekord ei läheks,
ära ta nii kibekähku!
Munadest jäi meile väheks,
aga jänes pani plehku...
Küllap jänes jätta tahaks
kümme kilo komme maha,
aga mis seal panna pahaks-
jänesel on vähe raha...
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Me kelgule!
Me kelgule, me kelgule
võib tulla veel üks laps
las tulla see, kes julge on ja kraps;
1,2 - tee on sile
kostab eemalt politsei vile
parki kollavestid valvavad
sest lapsi komminud luusivad;
2,3 - asi on kibe
sest tee liiast libe
su vend roojakaevu kukub
ja seal ära upub;
3,4 - teel mäkke oleme
kambakesi tuleme
alla sahk kihutas
ühe sõbra tükkideks lennutas;
4,5 - raske minna
üks poiss lõi rusika ninna
sellele, kel kelku pole kaasas
mõne ikka ta ära kägistas;
5,6 - tüdruk hea hoo võttis
ta metsa alla sõitis
hundid ta ära sõid
kes ütles, et meist .....
Lihtsalt Armastus
Kui päikene õhtul läeb looja…
Ja öös kumab kollane kuu…
Tahaks kaissu siis kedagi sooja
Ja kõrva kuhu öelda saaks suu…
See kaua on kibelend keelel….
Tahan väga et kuuleksid mind…
See ammu mul püsinud meelel…
Minu kallis mina armastan sind….
Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.