Nüüd saad juua kaseke, tüvi juba kuivake, koore all on mahlake, see on elu. mu kullaka.
tähevalguses, aknaserval üksi, taevast lummuses loojub silmist ilu, peegelpilt ja killud, olevik ja hirmud, verest tühjaks tilgun
Kõik, mida mõtlen või teen, luuleridadesse põimuvad need.
Üks päike- soe silm taevalael, suudab rõõmustada kõiki, tuua kaunist sära silmadel', luua uut elu südamel.
Mu klaasist süda on murdunud Ja killud on sinu käte vahel Meie armastus on tardunud Jääks ta seilab pisarate lahel
Saada suvi ära peoga, korja kilde südame! Suvekilde, las nad jäävad, hinge kogu sügise!