Sõnale kindlus leiti 87 luuletust
Lumest kindlus
Lapsed ehitasid lumest
suure, suure kindluse,
kindluse ette seadsid ritta
lumest piirivalvurid.
Valgest lumest lumekuulid
lennutati taevasse,
mõned lumekuulid aga
lendasid otse aknasse.
Vanaema aknal praalib:
"Oh sa taevake,
ons siis need nüüd laste mängud,
mis maailmas me elame"?!
Iga kord, kui hakkan minema...
Iga kord, kui hakkan minema,
kuhugi poole liikuma,
kiirel sammul tõttama,
kodu poole tagasi kiikama.
Läbistab mu südant magus-valus tunne,
siis kurbus tõuseb taevani,
ja valu karjub, karjub mus üleni.
Iial ei tea ette ma,
mis mu kallist kodust saab
ja kas suudan teda ükskord kaitstagi.
Iga samm on valus südamel,
kui liigud kodust eemale,
ükskõik, kui pikaks ajaks siis-,
usus jõuan koju tagasi,
sest kodu-ja kodumaa armastus ei lõppe mitte iialgi.
Midagi head
Räägi mulle
midagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.
Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
juurt.
Midagi sellist,
mis oleks
ja jääks.
Liivatera, mis
osutub mäeks.
Ning viimaks
teegi
midagi head.
Midagi, mida
tahad
ja pead.
Midagi, milleta
ei saagi olla.
Öelda et võiksid:
jess,
tasus tulla!
/Mari*Uri/
Elu.....
Mõni päev on lihtsalt halvem kui on teine…
Kahjuks ajavoolu peatada ei saa….
Mõni hommne jälle parem on kui eilne
See annab lootust jõudu…elus kulgeda….
On igaühel antud käia oma kindel rada
Mõnel üsna okkaline kanda on see taak…
Lõpmatuna tunduv kannatuste jada..
On lollustele,haigustele üsna kerge saak….
Aga sina oled tubli ära heida meelt…
Tea järjekindlus on su voorus….
Ka siis kui saatus näitab keelt….
Absurd I
Kui Su energia ei liigu päikesepõimikust edasi,
mis abi Sa minult ootad?
Siis oledki oma ego, oma maisete kohustuste ori
ja lugu muutub minu jaoks
ebahuvitavaks
Ma ei ütle, et igaüks peaks Laika kombel kosmoses käima,
aga võimalusi selleks ju pakutakse
(Tüütu) järjekindlus viib sihile
Pimedusest saab Valgus
ja Valgusest taas langevad
Maa poole tuhastunud tähekümbemed
Sa ütlesid, et ei vaata iial tagasi,
aga mind ehk ikka jälgid
(juuli 2020)
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Nüüd see siga siis lendas
Ahh, no persse minge
jälle need kuradi mügrid
tüli palju, et lausa heida hinge
palju nagu Lampedusal neegrid;
mitte ainult rotid kolinud tuppa
mil õues ja keldris mullahunnikuid
iga aasta vaja neid tappa
aga alati NII palju sunnikuid;
tänavu hullem isegi see asi
aga pole häda, pean plaani
muidu nad ise põrgu ei kasi
on vaja õhku ja propaani;
kõigepealt augud lahti kaevan
keemiaga kõik õnnestub
neid mürgiga ära vaevan
aga äkki ka siga ligi astub;
see lojus kärsa sisse toppis
lai suu maa all
gaasid teda paksemaks lappis
kere on nagu õhupall;
ning n .....
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
Pimeda palve.
Kas minu silmad räägivad Sulle?
Näed Sa seda kirge,
Mis pillub pilke tulle?!
Kas ei ole seal natukene hullust?,
Veidi soojust või ägedust!
Sutsukene kindlust või meeletust!
Ehk armastust, ehk vihkamist ning raevu?
Armukadedust ja lihtsaid maiseid vaevu!
Kas nad ei ole siirad,
Need minu silmad?
Ütle mulle .....
Vanaamat külastamas
Vanaama olnud kaua perest eemal
ja lapselaps istub mõeldes
kuidas sugulast tahab näha tema
ja tegi ettepaneku emale öeldes;
et mis siis, kui talle ise
minna seekord päriselt külla
kodu kaugel nagu kivivise
alati lubab juurde tulla
kuis ise palju niikuinii ei liigu
end vihma all iga päev leotab
ärgem tehkem neid vigu
mis meid vanaduses ootab;
ja ema on lapsega päri
naeratab vastu ja seisab kõrval
kasvõi juurde kolida neid ei näri
alati ootab last, lapselast aia serval;
autoga sõita kohale
kaasas köied ja taburetid
vanaama kutsub enda kõrvale
nad pista .....
Ilu
Nõiutud naeratus ära ei kao,
püüdes näidata võltsitud ilu,
elu otsused, sisemus valusse vaob
meis kõigis, vahel ka Sinus.
Võltsitud olemus maailma vaates
annab elule rohkem, kui oled ise,
ei loe siin Sinule omased aated,
kaotad endast osa mõttelise.
Ole ise, ära muutu, anna edasi seda,
mis elus teeb Sinust vaid Sinu,
olgu ühiskond tõesti kuitahes mäda,
Sina näita oma maailma ilu.
- Tarmo Selter -
2023