Sõnale kips leiti 3 luuletust
Soe abikäsi
Soe tunne mind täna valdas,
abistasin inimest,
kes minult abi ootas.
Võhivõõras inimene, kel jalg kipsis,
ülekäigu rajal seisis,
kätt abistavat ootas.
Palus lahkel pilgul ta,
et kas saaksin teda aidata
üle tee ma.
Suur hirm tal selle ees,
äkki valgusfoor lööb punetama
tema ees
ja autojuht lisab kiirust teel.
Käevangus tasa liikusime,
aeg teel seisma jäi.
Turvaliselt teed ületasime,
hinges soojus,
see südamesse jäi.
Lõbus koolitee
Lapsi täis on koolitee,
kõigil sära silmades,
Päike kuldne käib neil ees
rõõm ja lust on südames.
Stopp!
Nüüd vaata ette sõbrake,
üle tee on sebrake!
Sebra peal on seista lust,
üle tee märguandeks on ta just.
Kipsat-kõpsat kooliteel,
natuke on minna veel,
Mõned lehed siit ja sealt,
pihku korjama veel peab.
Lastele see nalja teeb,
kui lehekene veereb teel
ja kätte end ei anna ta,
tõuseb õhku kerge lennuga.
Kerge süda, kerge meel
on lastel esimesel kooliteel.
Niiväga täna soovin ma,
et kogu tee võiks hästi kulgeda.
.
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....