Sõnale kirev leiti 45 luuletust
Sürrealistlik sügis
süntesaatori nuppuderivi
sügavaid helisid peidab
süngemaid basse ja kiremisi
süper-reaalsusse heidab
sügises kohtuvad kirevad toonid
sületäis kirjusid lehti
süsipimedal ööl ühes hoovis
süütusest Pirjo sai lahti
süda nüüd rahutult pluusi all klopib
sünkjas on nutetud pisar
sültjasse soonde seerumit topib
süstal on vana, kuid visa
sünnitab soojuse, valgustab teed
sütitab veenid ta kehas
sügis saab mööda, siis jäätuvad veed
süüdi jääb süntekatehas
-Tiina Nuum-
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Lihavõtte jänkupoju
Lihavõtte jänesed kord mune läksid peitma.
Valge lumekasuka - seljast pidid heitma.
Võtsid kaasa jänkupoju - väikse, üleannetu,
nalja tegi munadega, üldse polnud õnnetu...
Peitis munad kana alla.
Kukk siis kires:
"Oh, mis ime,
minu kanadel on muna kirev!"
Aastaajad
Kevadel lumi sulama hakkab;
veed vulisema hakkavad.
Päev kenasti naeramata kukub;
lumemees kusagil varjus tukub.
Puudele tulevad lehed;
õues ringi jooksevad mehed.
Nüüd kõigil on rõõmus meel;
et kevad kestab veel.
Suvel veed soojaks saavad;
nüüd kõik kiiresti randa kibelevad.
Kiirustavad , et saada vette;
kus käimas on trill ja trall.
Suvel päike naeratab;
Tuul aga meid jahutab.
Sügisel lehed muutuvad;
värviliseks ja kirevaks.
Nüüd ootame me talve;
et näha oleks ta palge.
sügisest tööd on palju;
nii , et pungil meid vööd.
Unelus
Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa
Gailys