Sõnale kirg leiti 159 luuletust
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Armsale!
Hoides sind oma embuses õrnalt vaadates sinu silmadesse
kuid samas sostistasid mulle õrnalt armastan sind mu kallis:)
Hoides seda armastus sinu vastu on kirg ja meeletu suured tunded:P:*
kuid sa ei väsi mulle kordamast mu arm armastan sind meeletult:P
Hoida meie vahelisi tundeid on just kui üks une nägu
aga me teame seda armastame teineteist igavesti:P
Sügis
Sügisvihm toob pisarad hinge,
jahutades suvist leegitsevat kirge..
Kardan, et kaotan Su jälle,
jätsid südamesse kustumatu jälje..
Oodates päikest, siis unistan Sinust,
saan jõudu, et üle olla igatsuse valust..
"Kohtumiseni, kallis!", sosistavad huuled,
kaugusesse hajudes, loodan seda kuuled..
Kui olid Sina
Su silmasära ei unune eales,
sest see võlu, mis sealt kiirgas on unustamatu.
Kuigi on kaugel nüüd see aeg,
mil need särasid...
Tea, et oled südames mul veel.
On raske minna edasi, ei ole seda kirge, innustust ja julgustust.
Elu esitab meile väljakutseid, me kas keeldume või võtame vastu,
teadmata tagajärgi.
Pisarad on kiired kippuma silma, kuigi tean,
et pean neid tagasi hoidma ja naeratama.
Sügaval sees on päikeseloojang, see igatsus.
Harjumused kipuvad kaduma,
tekivad uued vajadused ja huvid,
aga sisse jääb ikka see väike igatsus.
Kahjuks!
Jagatud maailm
Tunnete ahelas keerlevad hinged
Säravad uppudes, hoides üks teist,
Kirglikes suudlustes maandavad pingeid,
Kas keegi on kuulnud kunagi neist?
Kel lummavais pilkudes seosed puudu,
Kel jagatud maailm on nautimis- "case"
Kel koduks on tugevaks kasvanud truudus
Kas keegi on kuulnud kunagi neist?
Neist hingetest loodud on kaunis legend,
Nad võõrastest silmadest kaitsevad end,
Sest tahavad tunda nad vaid teine teist.
Kas keegi on kuulnud kunagi neist?
Tiina Klemets
Vaba - Vang
Kartust täis pimedus haarab nii kaasa
Toormates tunned, kuis vaibub ta tuul,
Värise, hinga koos temaga tasa
Ta õpib siis lugema sõnu su suul.
Ei ümbritsev torm ei häiri sind enam,
Ei lõputult vinguv ta hingete muul,
Siin olete teie – vaid sina ja tema
Ja pimestav kirg, mida kehastab kuu.
Tiina Klemets
kallile
Ma kirjutaks sulle midagi ilusat, kirglikku kurba, rõõmsat või valusat. Kuid mitte midagi mul pähe ei tule, peast segi läinud vast olen. Segi sinust, minust ja meist, sellest et armastame teineteist. Segi olen sellest, et oled nii hea, sinupärast on segamini mu pea. Ei suuda nii süüia, ei juua, ei teha, iga rakk igatseb sind mu kehas. Ma igatsen ühte puudutust aind, ei kahte, kolme miljonit vaid. Üks väike suudlus ei teeks ju paha, olgu luban, et rohkem ei taha. Tegelt pidin sulle ju ma, ühe armsa luuletuse kirjutama. Loodan et seekord tuhandeid teen.
Mälestus
Mõtteid palju,sõnu tuleb vähe
ei eal mälestused,meelest lähe.
Mis kunagi tehtud,mida nähtud
elu vigadest õpin ja lähtun.
Olla ja elada ilma naeruta
on sama hea kui hobune ilma kaeruta.
Mine,ole ja seikle ilmas
et alati oleks kirg,sära silmas.
Maailmas liigu,vaata ringi
ehk märkab kuskil keegi sindgi.
Kui midagi läheb valesti,siis võta oma pagasi
tea,alati oled oodatud,oma kodumaale tagasi.
Marko Vaima
Kaua
me kohtusime
teadmata kas kauaks
meil jätkub igatsust ja kirge
ei teadnud siis
kas ärgand tundetuli
pea hääbub või on kaua vrge
ei teadnud sedagi
kas lootused ja soovid
kord tegelikkuseks ka saavad
või jäävad ulmadeks
mis kaugustesse
vaid aja möödumisel kaovad
aeg läks
me armastusel oli tuleproove
kuid püsima jäi tundelõõm
ja möödund aeg
vaid kinnitas me soove
et ühtesulamine on vaid rõõm
nii käsikäes
me rada kulgeb
ning südames on rõõm ja rahu
ja iga hommik
kui ta virgub
taas meie embusesse mahub
Ogarus
On kevad löönud mulle pähe
ja vist ka tungind alla vööst,
sest varavalges uni läheb
ning ma ei viitsi mõelda tööst...
Üks sõber pelgas juba ammu,
et piinavaks saab kevadpäev,
kui päike vaikselt kogub rammu
ja minu pilk taas kirge näeb...
Ma arvasin, see hetk ei tule
ning ogaraks ei muutu mõistus,
kuid kahjuks enne kuuma suve,
mul kehavetes algas võistlus...
Ja see on ilmselt alles algus,
sest kässar võtmata on pealt,
kui öödes sündimas on valgus,
mind tuhat hobujõudu veab...
On parima .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys