Sõnale kirjud lehed leiti 21 luuletust
Kirevad kirjud kirjaread.
Sulg sulega tähti tindised
kevad kirju lehed valged
Ta kirjutab meeli tasandab
visandab kaunistab emakeelt
see on armas varmad read
kohtaksin Sind luule ema
teretaksin kummardaksin imestaks
oled luuletaja sügist kaunistad
kohates Doris Kareva üllatuksin
pimedast nägijaks kurdiks kuuljaks
jätkugu tinti sule kergust
voolida kirjaridu Eesti idu.
Lõbus sügistuul
Sügistuul mängib kirjude lehtedega,
lehed keerlevad kui liblikad õhus.
Siia-tänna, üles, alla...
Tuul muudkui kiigutab.
Lehti puudelt aina kokku,
oma sülle korjab tuul,
mängeldes nad laseb lahti,
puhub õrnal tuulesuul.
Lehtedest saab mängulusti,
kuigi paljaks jäävad puud,
Küll tuleb talv, siis lumemütsi,
saab kingituseks iga puu,
laulab lõbus tuulesuu.
Sügis hinges
Kulda karda täis on sügis
silmist veeretab pisaraid
tihti kurvalt hinge trügib
südamest vett välja pigistab.
Sügis täis on sügisande
kirjud lehed siin ja seal
lopsakad tal kuldsed juuksed
laiali rukkiväljade peal.
Sügis täis on linnuvada
igatsevat sädinat
kurbust, haledust ja nuttu
lahkumisvalu kibedat.
Seesama sügise
See on seesama sügise,
mil nii armunud olime.
Samad kirjud lehed teel,
päike sama soe südamel.
Samad õunad õunapuul,
sama maitseb moos suul.
Sama on kuldne rukis, mis väljal,
sama ahi, leib ahjusuul.
Samad on linnud kõrgel sinitsevas.
Sama on hüvastijätt kurval kuul.
Teed
Tipa- tapa kodust,
koduväravast välja
viivad kõik rajad ja teed,
mis nüüd kooliteeks muutuvad ees.
Tipa- tapa sügis ei tee nalja,
vihmalompe aina kallab.
Lombid siin-ja sealpool teed,
lastele see rõõmu teeb.
Kummikud nüüd võta välja,
kuid ka paljajalu võib.
Plärtsti siia, plärtsti sinna,
lompe lugematul arvul näib.
Korja kõik kirjud puulehed kokku,
tunne rõõmu sügisest.
Esimesel kooliteel nad õhku lennuta,
lindudele lehvita,
kes Lõuna poole teel,
soovides:
Head teed!
Head teed!
Kes kuldsel kuul on sündinud
Kes kuldsel kuul on sündinud,
see õnnelik olla võib.
Sügis talle naerusuu on kinkinud,
et murel puuduks võim.
Kirjud sügislehed teel,
pilved hõbehallid,
päike särab õnneteel,
vihm see tukub hällis.
Sügislilled, sügisannid
meele rõõmsaks muudavad,
kaskede mahlakannid
mõnusat rüübet pakuvad.
Kuldne kuu ja kuldne sügis...
Elu lõpuni meeles püsib.
Õnnelik sügispäev
Kel sünnipäev on täna
sel kaunil sügiskuul
see õnnest täna särab
ja kulda valab kuu
Ei vihmapilvi ole
taevas kõik selge on
ja tuul, mis nii mahe
su põski paitamas on
Su ümber kirjud lehed
kergelt lendlevad
ja linnukesed oksal
õnnest hõiskavad
Sünnipäevalapsel
üks päev on õnnelik
missest, et väljas sügis
on pisut murelik
Nägin sügist tantsimas
Nägin kuidas sügis tantsis
lendles tuule tiibadel
keerles õrnas udukuues
kirjud lehed kaaslasteks
Juustes olid pihlamarjad
kaelas jõhvikatest kee
jalgu kattis põdrasammal
mustikatest täpid sees
Sügis muudki keerles, keerles
puudutades taevast, maad
puudutades minu hinge
tänulik nüüd olen ma
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Ja juba ta tulebki
Nüüd igatsema ja kurvastama
hakkab minu meel,
sest sügis juba poolenisti
on mu hinges sees.
Natukene valu
tunneb süda
ja kannatab
pika sügise aja
Nagu elud
nõnda kirjud on sügislehedki
vahest tuul neil tallab
pillub ilmapidi laiali
Sügisel kurba nuttu
ja rõõmu on läbisegi
Siis päevavalgust kartvad teodki
hiilivad meil ligi
See on osa sügisest
tükike mu hingest
tunded, mõtted
keelel, meelel-
Kõik nad panen paberil.
Leian end toolil tukkumas
Kuskil kaugel kuulda on
koolikella kaja.
Ta nagu tilisev kelluke
varakevadisel ajal.
Kirjud lehedki juba
langevad teel.
Varsti jalg tatsub
uuel kooliteel.
Linnudki sädistavad
täies hoos
ja mõnus tuuleiil puhub
lõunakaare poolt.
Paljudele uus on rännutee
kurvalt võib mõnele lõppeda see.
Vahest nii karm on
eluke.
Rukkipõld kui meri lainetab
eemal kajakas kisendab.
Üks laevuke on rannast lahkumas
valges purjes seal valendab.
Üksik majakas silma pilgutab
laevukest ta teel valgustab.
Päike on silmapiiri taha kukkumas.
Leian end kamina ees
tukkumas.
Sügisele meeldib pori
Sügisele meeldib pori
plätserdada porivees
teha porist porikäkke
liugu lasta pori sees
Sügisel ei ole häbi
nalja on tal nabani
püksisääred üles kerib
lennutab vihmakeebi taevani
Pilved taevas ärkavad
sügise tralli märkavad
itsitavad, naeravad
sügisel' vihma kaela kallavad
Sügis muudkui hõiskab,hõiskab
lehed puudelt langevad
sügisele porilompi,
kirjud lehed saadavad
Sügise sõber tuuleke
säru teeb nüüd lombile
lombile,kus sügise,
pillab pori kõikjale
Sügisele meeldib pori
meeldib vihmapilveke
meeldib tuul,mis õige vali
meeldib vahtraleh .....
Sügis sammub omas kuues
Sügis hallis udukuues
jalas kummikud on suured
tatsab läbi porist,veest
naudib samme oma teel
Käte otsas kannab korve
kõik need täis on sügisande
juustes kirjud vahtralehed
kaelas küpsed pihlakeed
Järelkäruga veab pilvi
pühib pisaratest silmi
tuult ta sabast keerutab
ülevoolavalt vilistab
Põues kannab kurba nooti
laseb selle välja hooti
pillib tühjaks nukra meele
pühib jalust depressioone
Sügis, sind on nähtud juba!
Sullegi on antud luba!
Sügise pidu
Ma sülle haaran sügise
kirjud lehed ka
Kuldsed õunad panen vaagnale
pihlakate kõrvale
Pidulaual marjakooki
jõhvikatest punast jooki
marinaadis kurki,seeni
rukkikakku,kaerakakku
Koos nüüd kaelakuti sügisega
keerleme ja veerleme
Heldekene!
Kuhu aeg kaob ära!
kallistades mõtleme
Täna sügisel on pidu
jagab lahke meelega
Sügisel on anda palju
Sügisel võtta--nii mõndagi
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....