Sõnale kk leiti 4261 luuletust
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Kui peatub Golfi hoovus
oma eesvanemate saatusele mõeldes
jah mul on valus kuid
mitte häbi et sellest
ajast hambad ristis
tulite te läbi
mind puutuda sai elu ime
õnne nukker värin
sai sinu omaks päris
Kui peatub Golfi hoovus
kõik muu kui kustub
jääb siiski alles
Issand Sinu armastuse
valgus kosmosesse kiirguv
isalik malbus kurgus
puhtuse kõrvetav janu
igavene tänu palves
*
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
Pika linaga
On veebruar ilus kuu
ja naerul on rahva suu
vastlakukkel, supp, leib ja kama
isuäratav retsept pühadel sama;
krossirada ja ATV
ning palju palju lund
enam paremaks ei lähe see
võidusõidu tund;
piip on ees, põleb roheline
ilma kiivrita gaas sisse
võtab hoogu sohver selline
palju takistusi rehvide jalutsisse;
kordi 1,2,3
lendab lund, veri ja tolm
kordi 4,5,6
ikka kihutab päris tuus;
nüüd 7,8,9
annab masin peksa
nüüd 10,11,12
ei tehta välja neist;
kes mäest alla sajavad
erinevas eas põnnid
masina rataste all lendavad
kõik need kõnnid;
jääb al .....
Pimeduse embuses
Juba kõik on ära otsustatud
ülimad käsud ette antud
kõndige nüüd surnute seas
ära eelda, mis on mu peas;
selles ilmas pole head ja halba
enam sellist, mis sobib ja ei kõlba
võimsaim teab, mis saama hakkab
piirile kõik ära lükkab;
terve algoritm on ehitatud
põhjale, mis läbi elatud
aga, kes edasi ei liigu
kordab taas neid vigu;
kuid seniks, kui ülim vägi muutmatu
minu hääl on surematu
kurjuses alati on ilu
igas hinnas nii vilu;
omaenda näoga alati
sellega just sünniti
troonil see naine või mees
kellel otsus surmata kõik on ees;
pimeduse embus .....
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Üks Kaunis Mälestus...
Mul sume suveõhtu ikka jälle meelel….
Mil elu laineharjal ükskord nägin sind…
Mitmeid lauseid mõtteid kõlas kohe keelel....
Su mõtteteravus ja tarkus võlus mind…
Nüüd läinud aega on mööda sellest hetkest…
Me teineteisest leidnud halba kui ka head…
Vaid mälestused jäänud meile sellest retkest
Võibolla alustame uuesti…….kes teab…
Me sulnis suhtlus käinud mööda kände, kive..
On olnud solvumisi...........palju mõistmist ka…
Hea tunne südames ma meenutan su nime…
Su peale mõtlen..........iganes kus oled sa….
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi