Sõnale kk leiti 4263 luuletust
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
Talv
Talv on kasvatanud hanged
kõrgemaks kui püramiid,
aina lund juurde tuues,
valgust täis on terve ilm.
Küll see talveaeg on tore,
valged jõulud saabuvad kohe,
ootamas on üllatused,
südamesoojuses küpsenud kingitused.
Metsas valges lumes,
roheline kuusepuu,
ehetes ihkab olla,
rõõmuks laste seltsi tulla.
Talv on ikka ütlemata tore,
meeleolu rõõmsamaks muutub kohe,
jõulurõõmu naudingud on teel,
jõuab kannatada veel.
Päkapikud luurel
Päkapikud luuravad,
akna taga kuulavad,
kas lapsukesed kullapaid
ka luuletusi ja laulusalme pähe õpivad.
Päkapikud hiilivad,
aknast sisse piiluvad,
rõõmsaid lapsi näha soovivad,
hea kõik meelde jätavad.
Päkapikkude amet ongi luurata ja kuulata,
jõuluvanale ette kanda lastest,
kes kullapaid ja kuulekad.
Päkapikkudel veel on aega
kõik kodud üle kaeda,
ikka salamisi luuravad
ja maad kuulavad.
Ootus
Sõber hea, sa teretulnud
alati sul valla uks
tõbras teab, et pole old mul
pahatahte tuksatust.
Ainult hea must piilub õue
aknaklaasil vihmapeks
tuled kui - su peidaks põue
ihnsalt - üksi - imetleks
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - mu ingel
kole hakkab, tuju vaob
Ootan sind mu hingearmas
igatsedes algab päev
tule, tule – ole varmas
igavikku aeg vaid läeb.
Teeme nii, et jäädki siia
oled kohal - ma su aed
päevad sinuta, mu piiga
mõtetu - kui tühi kaev
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - .....
talv aknas
lumist tardunud maastikku
aknast vaadates
veres hõõguma hakkas
äkki kevade igatsus
kohisema kõrvus soontes
talv otsa jäätund Emajõe
vetetulv kildudeks purunema
hääletu vaikuse iga tund
pääseks tuppa juba valguse
helde pillamine
esimeste kärbeste sumin
pea kohale taeva kõrge
ununend sina ehk vabaneks
raagumisest üleni siis ka mina
Jõuluaeg
Jõululumi kohev, pehme,
valge nagu habe,
mis on Jõuluvanal ehtne,
kui ta külla tuleb.
Mõnikord ei jõua tulla,
päkapikud siis
kingid toovad kuuse alla,
huulil jõuluviis.
Jõuaeg nii õdus, helge,
kokku toomas pere,
olgu maa siis must või valge,
ikka ütled tere.
Laual leidub verivorsti,
kartulit ja praadi,
mis kõik ära läinud varsti,
kõhud täis nii saabki.
Kui siis kätte jõuab aeg,
jõuluvana tuleb,
tasutud saab luulevaev
kingituste juures.
Üks saab paki jõuluvanalt,
kuuse alt saab teine,
kõigil hea on olla täna,
HÄID PÜHI SOOVIN TEILE!
.....
Ehe uni oli
Unes nägin päkapikku,
valge kuu peal oli rippu,
tähed särasid ja kuu oli viltu,
päkapikk valgel kuul oli rippu.
See päkapikk oli veidi imelik,
ta habe oli kümme meetrit pikk,
ühes jalas sokk oli triibuline,
teises jalas täpiline.
See uni oli väga ehe,
ärgates vaatasin aknast välja kohe.
Päkapikust ei kippu ei kõppu,
taevast naeratav poolkuu vaatas vastu.
Kunst
Puhas kunst on ahvatlev,
kohe kutsub kuidagi.
Haarama sulge või pintslit.
pliiatsit. Või tušijooni vedama.
Loome kas koolis või
koduaias, maal või linnamüüril.
Kunst on ikka vaatajail silmis.
Kuu on taevas üks, vaatajaid aga palju.
Miks meil on vaja luua,
kas muidu ei saa?
Ei saa.
See tuleb kui paisust vesi
ja plaksumais rasva seest.
See võib tabada sind öösel,
nii naist kui meest.
Olge te kõik hoitud
selle sees ja selle eest.
(23.8.2022)
Sügavustes
Kobad pudeli järele.
Kuukad põhjani.
Võtad teise ja kolmanda.
Seos sooviga juba kadunud.
Ei mäletagi, miks üldse hakkasid.
Teised vaatavad juba kõõrdi,
ise sa juba ei näegi seda.
Mis toimub seal pinna all,
kui pea kohal loksub promill?
Kas ainult teiste arvates oled põhjas
või ise ka tead seda?
See vahe on üsna imelik -
hõljud pilvedes, aga
tegelikult oled põhjas mis põhjas.
Sügavustes kinni
kui süvamere kala.
Pime, külma närvi ja
kalakõhuga.
(23.8.2022)
Tühisust
Natuke tühjust kulub vahel ära -
riidekapis ja kingariiulil,
külmkapis ja pangakontol.
Näed uusi võimalusi
ja hakkad leiutama.
Tühi rand on luksus
ja tühjad pihud
võivad samas saada andjakäeks.
Tühjuse kõrval kuid taluda
tühisust kerge ei ole.
Et kohe kõik muuta tühiseks
ja hingedesse laduda kive.
Et ei oleks ka teistel kerge,
kui enda hing ja süda on
nii lõpmata tühi ja kurb.
Aga mis sest tühjast-tähjast
ikka plärada.
Tühja kah!
(7.8.2022)
Olla
Hommikused kallistused,
võibolla enamgi.
Hea sõna ikka pigem tihti.
Ja oled tingimusteta tema.
Talle oluline ja armas.
Väärtuslik ja kallis.
Su keha iga kurv on ilus,
su all või peal või puude vilus.
Meil pole vahet, kus olla
endale kallid.
Kõik see on kahepoolne,
kuni endas on tühjus,
ei saa meil seda kõike olla.
Täitsa keeruline olukord,
kus olla.
(1.8.2022)
Rambi-krambid
Tahad julgeda, aga see tuleb.
Tuleb sala kui spioon.
Ei teagi, et on siin, meie seas.
Ja luurab sind, otsib oma hetke.
Lõpuks kohal: värisevad käed,
palavikus mõtted kui teod.
Otsused on lollid
ja ratsionaalsusest kaugel.
Poob, poob, poob. Ei saa hingata.
Aga kuidagi ikkagi.
Lamp süttib, aeg on käes.
Tuleb minna ja teha.
Päev säravaks ja korda.
Kui tead, millest see tuleb,
saab sellega ka rahu teha.
Anda sellele andeks,
et tuli aga jälle.
Kuigi - tegin sellega rahu
juba ka mitu korda enne.
(1.8.2022)
Mõni hetk
Ühest hetkest on tekkimas sõnarida,
teisest hetkest veel sündimas viis,
ei loovus vali sugu ega iga,
kui ta tulla tahabki siis.
Vahel viisi loob mõte ja kõla
instrumendiga siin, hetke ajel,
sisuks olla võib ainult üks sõna,
kuid väljenduseks sõnade rahe.
- Tarmo Selter -
2014
Lumehanges kinni
Täna jäin lumehange kinni,
hakkasin vaikselt mõtlema.
Mul vähekene oli piinlik,
seal lumehanges istuda.
Möödujad mind vaatasid
haletseva pilguga,
mõned aga tahtsid mind
hangest välja tirida.
Minul aga hanges oli
hea istuda,
mõned minutid elu üle
järele mõtelda.