Sõnale klaas leiti 176 luuletust
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
peegel
ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata
hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub
täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead - see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks
armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik
Sanya
Kas te pole?
Tahaks visata pudelid kiludeks,
seinad lükata ümber
nii, et lagi pähe ei kukuks.
Tahaks karjuda pikalt ja kõvasti,
kuid häälepaelu pole nii palju
ja kopsumaht liiga väike.
Tahaks lüüa hambad kurku,
ka parimatel sõpradel,
ilma et ise lõuga saaks.
Tahaks panna endale käe külge
nii, et jalad lõpuks paigale jääksid,
ja eluvaim väljapoole.
Kas te pole kunagi vihased olnud?
Jan Mercurium
18.9.2014
noorus
nii hästi sobid
mu selga
ja vahele
kitsaimgi koiku
on paras
meil kahele
naeran su nalju
sa sööd minu sõnu
et häbiks ei muutuks
ka pööraseim mõnu
nii hästi sobid
mu hobiks
ja tööks
et öö on mu päevaks
ja päev jälle ööks -
kuni on segi see
suvi ja ilm
kuni ei pilgu veel
sügise silm
kuni ei klaasu veel
talvine jää
sest kauemaks
noorus
me juurde ei jää
Sanya
viimane kärbes
suvest kinni hoiab
toas akna klaasil
viimane kärbes
käsi ei tõuse teda
piitsaga lööma
kaelgi päevas pead
kordi vaatama pöörab
suu ära ütle
seegi suvi on möödas
see kaugeks saab
veres mis lõõmas
*
ainult kase ja vahtrate kuld
päikese käes
meenutavad et suvi oli ilmsi
nii taeva all kui veres
igal hommikul öelda
sain talle rõõmsalt tere
Igatsus
Vaata seda vihmapiiska,
aknaklaasilt alla niriseb,
Kevadel jälle porikärbes,
aknaklaasil piriseb.
Kiikan aknast välja,
taevas pilvine,
puudelt lehti kallab,
ilm on udune.
Mõtlen Sinu peale,
mil viimati nägime-?
Aknaklaasil ikka
seesama piisake.
Porikärbes jälle-,
tuleb kevadel.
Ootan Sind mu kallim,
kurb mul sügisel.
Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
n .....
päike sügis
äkki pilgu sul
peatab lapsuliblika
õielt õiele
lend ta kerge tiivalöök
kauaks vaatama
mis sunnib end
*
veel aken aeda
pärani on valla ent
maja täidab vaid
suvest lahkumise lein
mis sest verandal
valjult mulksub vein
päikest triiki täis
on valge lagi
maani klaasist sein
hüvasti august
siis kui ilm läheb hulluks
lill torka laual
veega täidetud vaasi
see küll ei vähenda
päevas julmust aitab sul
hoiduda ehk minemast hulluks
taeva all lillede õitsemist nähes
läbi vihmast nirelise aknaklaasi
möödunud suve eest iga
ilmakaare poole siis
tänus kummardu maani
pikaks talveks hetk see
pane seinal pildiraami
august verandal
laudlinal laual jorjenid ja
astrid veega vaasis
postkastist äsja välja
võetud ajaleht
aeda aknal suured
suve tuppa toovad klaasid
päiksest roosatavad õhtul
kaua raamid sellest täitub
pilgeni hetk
kaks erinevat ilma nii saavad
jälle kokku kui tulen majja
kastemärjas taldu kõrvetavas rohus
karta ei oska sellest saada nohu
5 - käiguline kirst
Kui hõõrdetaju puudumatu
on ka ohutaju olematu
sohver ei tunne oma limiiti
eirab ära spidomeetri;
on 5 - käiguline kirst see
kes ettevaatlikusest välja tee
rekkad ees käivad närvidele
isegi kurvi peal ette teistele;
3 käik sees, ruttu 100 sees
ja kes ees, see mees
on äge vihm, aga tema suudab
üksteise eest nõelub ja pidurdab;
seniks, kui pole kraavis
pole seaduseid talle ka tarvis
isegi ehk surnuna seda eirata
klaasi, metalli ja rehvid järele visata;
Mardus tükke ühte kohta heidab
kaasas sohvri hing, kelle välja tõstab
täiesti harilik maantee
pole .....
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
Ootus
Sõber hea, sa teretulnud
alati sul valla uks
tõbras teab, et pole old mul
pahatahte tuksatust.
Ainult hea must piilub õue
aknaklaasil vihmapeks
tuled kui - su peidan põue
ihnsalt - üksi - imetleks
Pole, pole -
halba hingel,
midagi, mis vaenu teeb
pole, pole -
kallis ingel,
sinust igatsus mus keeb
Ootan sind mu hingearmas
igatsedes algab päev
tule, tule – ole varmas
igavikku aeg vaid läeb.
Teeme nii, et jäädki siia
oled kohal - ma su aed
päevad sinuta mu piiga
tühikargalik - see vaev
Pole, pole -
halba hingel,
midagi, mis vaenu teeb
pol .....
Mälestused klaaskuulides
Riiulil iga mälestus oma klaaskuulis,
ise istun kiiktoolis.
Mõtlen, et kui tore oli temaga,
kuid siis tuli ta selle kirjaga.
Võtan kätte ühe mälestuse,
avan kapiukse,
peidan ära selle pettuse
ja loon täieliku pimeduse.
Istun ja nutan.
Sel mälestusel ma hüüatan,
enda sõpra sellega hoiatan,
korraks seisatan
ja midagi seletan.
Kuid ühel hetkel läinud ta oli.
