Sõnale kodu igatsus leiti 82 luuletust
Kodu igatsus
Mu mõttetes kõlab üks viis ... ikka ja veel
Ma oleksin tahtnud mõista, mis on see keel
Mis tunded valdavad mind, kui silmad sulen,
Mis maailmas juhtub sel hetkel, kui ma ei tule.
Tahaks öelda kõigile sellest ma veel ja veel,
Kui kohtad kedagi tundmatut enda teel,
Sa lahkelt naeratad, kingid tal rõõmu ja sära,
Kuid enda südandt ei tohi sa kinkida ära...
Kuidas küll tahaksin ajas ma tagasi minna.
Kohta, kus olin ma õnnelik, jah, just sinna..
Sinna, kus muretu lapsepõlv kiirelt möödus,
Sinna, kus elades tundsin, et olen kodus.
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Kodu
Oma kodunurmest ja koduaasast
ma ei väsi,
ikka tulen siia, vaatama,
kuis käib käsi.
Mustendavad põlluviirud,
vagusid täis maa,
kolletunud kasepuud,
mälestusi täis elavnev pea.
Siin vaikus on nii valus,.
annab tunda hinge peal-,
kuid ükskord ärkab ellu uuesti see maa
ja valu tundma süda, iialgi ei pea.
Kodu, kallis, kodu...
Vahel loendan linde kokku,
kui miskit pole teha.
Jagan gruppidesse,
jälgin maandumise rada.
Piilun pesapaikadesse,
kuulan jutuvada.
Küll see linnulaul on armas,
nii kaunilt siristavad!
Näe, seal on rõngastatud linnud!
Kolm on kokku neid,
teevad kõige rohkem kära,
kuis küll tänan neid.
Veidi mõtteisse siis vajun,
kummaline tunne südames-.
Ainukene kallis paik maailmas on kodu,
kodu, kuhu tahaks alati tagasi.
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Igatsus
Rääkisime teinetesega tunde
Kõik oli päris mis tegin sulle
Me koos kaardistasime tundeid
Nüüd tundub et kaardistame kes on julgem
Meie armastus oli päris
Isegi kui ma ei mõtle sulle ss sügaval sisimas ikkagi hing su järele pärib
Päriselt nagu tükk on südamest puudu
Maagia, armastus, esimene suudlus
Võetud ära see mis kellegile ei kuulu
Vaid mis kahe inimese mõistuses ja südames ajaga juurdub
Probleemid ja segased emotsioonid olid eile
Armastus on veider
Niipalju eluainest annab meile
Mõtlen meile
Kui istun kodus, rulood akende ees, pimedas, trükin neid meile
Mamma igatsus
oma mamma juurde tahaks minna
istuda onkoloogiakeskuses tunde ja tunde
vahet pidamata
rääkida ja lobiseda,
miks ta tuli Tallinnasse
miks ta ei jäänud sinna, kus sündis
miks ta valis vanaisa,
kust ta sai enda särava iseloomu,
millist rolli mängis tema elus religioon
kas ta alati tahtis endale kahte tütart
mida ta mõtleb oma õdedest
mamma oli mu esimene parim sõber
võib-olla ka viimane,
kes mind nii põhjalikult mõistis
nagu mina teda
oma mälestustes ma istun punase köögilaua taga
ja joonistan
pastapliiatsitega
sest seal värilisi polnud
söön vanaema te .....
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Tulen, tasapisi tulen...
Ma ikka tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
isegi kui silmad sulen,
teelt tagasi ei pööra.
Jalge all on valge lumi,
sinine on taevas-,
mäletan, kuis süda suri,
kui kurbus hinge vaevas.
Valu pole saanud läbi,
tee veel pikk on käia,
kuuselt alla potsab lumi,
koormat ei jõua kanda.
Tulen, tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
koju, kus sündinud, kasvanud olen-,
teelt tagasi ei pööra.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Eemal kodumaast
Võõrsil puudust tunneb süda,
kodumaast, mis armas on,
hing ei leia rahu enam,
talgi valus olla on.
Kuused, männid pole samad,
võõrad majad, katused.
Inimestel teine sära,
teine sära silmades.
Mägedes kaja hüüab kodu,
kodu...kodu...kodu...!
Vaevalt nuttu kinni hoida suudan,
hinges käib ringi valu.
Linnulaul on kodumaine,
vidin südant soojendab.
Mäed need on nii kõrged, kõrged,
tipud pilvede alla trügivad.
Ümberringi teine elu,
teed ja rajad tundmata...
Oma emakeeles rääkida,
tahaksin ma lõpmata.
Teine keel võib olla ilus,
hea kuulata,
kuid o .....
Inimene tahab koju
Kaunid jõulud ja jõulupuu
kutsuvad koju.
Südames leeki ei saa peatada,
hing kutsub koju.
Jõuluaal võib olla valu
rõõmust tugevam,
kui sul pole enam kodu,
oled võõra katuse all.
Nii viidud ongi jõulurahu
hinges sügaval.
Süda kutsub ikka koju,
sel jõuluaal valusal.
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!