Sõnale kodu leiti 736 luuletust
Kõnnin kodu poole
Pimedal tänaval kõnnin kodu poole
tuul puhub mantlikrae vahele.
Lumi on sulanud,
alles olid hanged,
libedus on jalge alt kadunud.
Uskumatu , et kuulen ühe linnu laulu,
kas temal pesa ei olegi?!
Teelahkmel must kass hiilib,
silmad kui laternad põlevad.
Teelt tagasi keeran ja ringiga lähen,
ristteed täna ei ületagi.
Kodu see kutsub,
kiireks sean sammu,
liig mõtesse jäänud olingi.
Hinge kodu
Hinge rahu hinge kodus,
peidus Sinu südames,
hoia teda heas ja valus,
siia-sinna tunnetes,
helluses ja elu ilus,
hetkis, mis vaid Sinule
andnud rõõmus ja ka valus
head ja halvad sündmused.
Hoides ennast, hoiad hinge,
kannad elu südames,
nõnda aeg teeb omi ringe
läbi aja tunnetes.
- Tarmo Selter -
2023
Sünnimaa kodu ...
Elad kodus kus alati päike,
ees avastus maa sul väike.
Siin õpid kõike mis vaja,
toeks pere ja hubane maja.
Pea sirgud rändad maailma,
et leida sealt paremat eest.
Taipad heast paljust sa ilma,
seal ei vajata võõrast meest.
Mälestus peatub , jääb siia,
möödub vaid aegade kulg.
Kaasa , siit õnnemaa viia,
ei suudaks ka luules - sulg.
Hansi!!!
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.
MIS ON KODU
Kodu on se ,kus ema ja isa
kodu on se ,kus vennad ja taks
kodu on se ,kus taevas on sinisem
kodu on se ,kus rohi on rohelisem
kodu on se ,kus linnulaul ilusam
kodu on se ,kus liblikad kirjumad
kodu on se ,kus lilled on ilusamad
kodu on se ,kus rahu ja vaikus
kodu mul asub Vasalemmas.
TARMO UNIVER
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas oli see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
on kiir küll tulema!»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei poolt nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Lydia Koidula
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Kus on linnukese kodu
Kus on linnukese kodu
istub külmund hange peal?
Teisi linde terve rodu
sügisel kõik traadi peal
Võtaks pihku soojendada
külmavõetud linnukest
Kes ei jõudnud osa saada
pikast,pikast rännuteest
Mida mõelda?
Mida tunda?
Külmub pisar põse peal
Kus oli linnukene varem?
Miks mind polnud ennem seal?
Kodu glögi
Meil on nüüd tore õhtu
sai kodune glögi vaaritatud
kallan selle kõhtu
jõulukuine ülesanne sooritatud;
ingver ja rosinad
ning juurde Dreamerit valasin
suhkur ja piprad
70 kraadini kuumutasin;
kui perega olin lauas
siis põhi jooksis alt
soolestik räigelt1 müttas
jooksuga lahkusin laualt;
vast sai liiga vürtsikas
jook, mille ise vaaritasin
polnud olukord väärikas
ilmaaegu potil passisin;
glögi teha kahetsesin
pellerist välja kõndisin
laua ees seistes pistet tundsin
... nii ma teiste ees püksi sittusin
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
?Laps, oota,? kostis ta, ?see aeg
on kiir küll tulema!?
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
