Sõnale kodu leiti 1012 luuletust
Kodu
Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
***
eile öösel käisin ma väljas
ja lihtsalt jalutasin
mööda linna
täiesti sihitult
mul ei olnud kaasas kella
ma ei teadnud midagi
linn oli justkui mahajäetud
ei ühtki autot
ma ei näinud mitte kedagi
mul olid jalas
mulle suured riided
sest nendega tunnen
end turvaliselt
jalas olid venna plätud
et ma meeles peaks
mind ju oodataks koju
tänavavalgustid
saatsid mu linna teise serva
seal ei olnud ühtki maja
veel vähem siis mõnda inimest
teepeal kõndis vastu
ainult üks kassipoeg
keda siiani meenutan
ma lihtsalt jalutasin
täiesti sihitult
ja mind valdas
täiel .....
Trikk
Sula õues kadunud
ja Juku toas igavlenud
vaatas pealt garaaži ust
ei hoidnud tagasi uskumust;
kuidas trikki teha oskab
vajutab nuppu ja alt lipsab
mil mehaanika alla läheb
ja ise edukalt pääseb;
sõitis esmalt auto Emajõkke
ja võttis eest ka muu tõkke
testis oma jooksukiirust
ja luges sulgemist;
teeb kätekõverdusi, kükke
nii pani nupule klikke
libistas end jalad ees
aga pea veel oli sees;
isa kuulis pealt masinat
pidas maha pominat
garaaži sisse astus
ette ilmus avastus;
nägi, et lahti uks
ja Juku kaheks tükiks
pea veeres ikka veel
polnud mistkit .....
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Sinimustvalge
Sinised silmad on Sinul,
kulmud kui must metsaviirg,
valge on pale, kui vilud
on talvised külmad meil siin.
Sinises sügavust peitub,
jah, tõde ja õigust on seal,
mustades varjudes leidub
ajalooliselt halba ja head,
valges on peitumas rahu,
aususe, lihtsuse võlu,
neid varjundeid ellu meil mahub,
tuues meil naeru ja valu.
- Tarmo Selter -
2024
Tädi Sofia vastlad
Eelas kord üks töötu ema
tal 2 poega nii tüütud
ei ole uhke pere üle tema
nagu kuradid on sünnitatud;
peab pojad kooli ja tagasi tooma
vastlapäeval viima ka kelgutama
viina rooli taga peale jooma
sest pole miski muud teda aitama;
tulla toime päriseluga
mille üle ta pole uhke
mees mullas, on põrgu kahe pojaga
iga päev häda tihke;
üks poeg roomab teise peal
ja teine jalaga vastu tooli peksab
paras õnnetus taga seal
ja nüüd Sofiale aitab;
nüüd empaatiat enam pole
kui kisa täidab maasturit
elu sellistega kole
vajutab ema teel pidurit;
metsik drift .....
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
Maalia vuntsid
Eks ikka korralikul härral
on näos piisavalt karva
see 20 sajandi korral
mida lõigata harva;
nii Adolf ühel onul nimeks
iga päev kammib
ninaalused vurrud uhkuseks
ja ilus kuju valmib;
võib - olla hiljem siluks
kah žiletiga üleliigseid
otsad kõik lapikuks
annab naiste ees eeliseid;
maalia vuntsid on tema
au ja uhkus olla seksikas
ei saanud kunstikooli on teema
see talle piinarikas;
ja üks müügionu on ees
peas tal pileus cornutus
tervitab teda vastu mees
kellega juhtub õnnetus;
jooksis must kass teel
ja nii onu žilettidega kukkus
lisades draamat .....