Sõnale kodumaa leiti 173 luuletust
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
Aastaid kaugel ...
Eemal kodumaa ja tema rannad,
sulle kallid, hinges keda kannad.
Siis igatsuse väele , alla annad,
ei võõrsil hoia, ka taevamannad.
Kodus tagasi , kui uuesti sünnid,
möödas mured , igatsus sunnid.
Oma rahvaga , tulevikku kõnnid,
olgu rõõmu , või kurbuse tunnid.
Sinu õnnemaa ...
Kõik hetked , mis elus õnneta ,
sul abiks , õnnemaad - otsida .
Teadmisi kogu tööta ja unista ,
ka õnne võid , lähedalt - leida .
Oled õnnemaa , me kodumaa ,
kui raske küll , vahel sinuga .
Viibid võõrsil sa , võõral raal ,
kuid mõtteis pühal - isamaal .
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Omakorda
Soovimata valu,
soovimata viha,
soovimata leina,
soovimata iha,
ütlen sulle: mine -
ära taha vaata,
tükkideks end rebi
ilma kodumaata.
Vaata, kas on valu,
vaata, kas on viha,
vaata, kas on leina,
verine kui liha!
Siis ütlen sulle: tule,
ära ette vaata...
Omakorda otsi,
keda teele saata.
/Mari*Uri/
Armas rahvas
Armas rahvas, kes te kord hallidel aegadel tulite ja hakkasite seda pisikest platsi koduks kutsuma; kes te hingate sedasama Läänemere õhku; kes te olete oma vanemaid siiasamma matnud; kes te laulate pulmalauas "Õllepruulijat" ja karjute 'kibe!'
Armas rahvas, kes te saite vaikuse poolt lahku viidud ja laulude poolt taas ühendatud; kes te olete oma lapsi siin magama hällitanud, kooliteele viibanud ja paarigi pannud, et see maa saaks jätkuda;
Armas rahvas, kes te olete mure halli koorma all küüru vajunud; alatisest olematu raha lugemisest silmad aukus ja vesised; kes .....
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Muinasjutt Printsess Isemeelsest....
Kaugel mägedes kesk kõrget pilvepiiri..
Elab neid, kel sulnis naeratus ja sarm…
See on imearmas Printsess Isemeelne…
Nagu Kameeleon kes vahest kalk ja karm…
On selles kuningriigis ammu omad kombed…
Ja keelust üleastujate karistus on julm…
Ei printsess ühtki otsust teha jäta homseks…
Seal andeks palujate saatuseks on surm….
Ka mina kõndisin kord kurikuulsat rada…
Mis läbi metsa kauni lossi poole viis….
Mul oli jäänud ainult samme teha sada…
Kui sellelt rajalt lõpuks vääratasin siis…
Nüüd vangikongis ootan kurvalt oma saatust
Käin läbi mõttes .....