Sõnale kogum leiti 31 luuletust
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
autoportree
Olen joonistanud miljon
visandit oma hingeolust
varesejalad on katnud
sõnadega elu olemasolust.
Jalajäljed kaunistamas
südame alleed millel
ringiratast käidud
rohkem kui küll -
leidmata õiget suunda.
Kus on minu peatuspaik?
Kus on minu rahuolu?
Mis on minu elumõte ja missioon?
Olen joonistanud miljon
visandit autoportreest
igaüks erinevat nägu
õhkumas neis tunnete
kogumiku õrn hägu.
keeran ümber liivakella
keeran ümber liivakella
paberile kirjutan tühised
mõtted et saada tühjaks
ülemäärasest koormast.
pliiats puudutab hellalt
sisemuses poognaid ühiseid
mis mõistuse, südame ja
hinge kokku vaikides seob
mind kogumikuks üheks ja ainsaks
nõnda pole lakanud ma soovimast
paremaks olemist proovimast.
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.
elu kortermajas
kusagil karjub laps ja haugub koer
keegi prõmmides suleb korteriukse
kostub irvakil aknast suvalise naer
kõrvas peksab rahutu südametukse.
unetult varahommikul veel lebad
ühtlaseks kogumikuks sulanud kisa
maailmas hullumeelses siin elad
kus allkorrusel naabriks purjakil isa.
trepikojas on nostalgiline mineviku lõhn
astmed kulunud ning seinal värv laiguline
öösiti hiilib siin surma siluett näljast kõhn
kel silmis pilk nõnda inimlikult kurvamaiguline.
tänagi öösel paistab tavapäraselt tähed ja kuu
kõik tunduks nagu olevat eilse sarnaselt sama
mis sest .....
Siidisabad
Mul külas käis ühed eriskummalised olendid.
Müstilised, mustjad ning mõnusalt siidised.
Sisisedes, sillerdades seinast väljusid.
Neid polnud palju, umbes kuus või nii
Tulid kaugelt, sealt kus mõistusel on piir.
Soovisid anda ühele Meist ligipääsu
infoookeani kus negatiivne on väär.
Teadmisi pea kõigest,
mis olnud, mis veel ees.
Keegi, kes räägiks kõigi eest
ning juhataks karja õndsuse teel
Ei oskanud mina valida,
keda nad võiks võtta harida.
Tundub, et maailm pole valmis veel
käima jumalikku teed.
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Teel
Minu vana hea truusilmne hobu
Täna kaua veel oleme teel
Maha jätame koplid ja kodu
Võõras mets ja jõekäärud on ees
Ma ei tea mis meid ootab ses öös
Ma ei tea mida kaasa toob koit
Ma ei tea miks mu süda nii ärevalt lööb
Kuigi hommikuks lõpeb me sõit
Ma ei tea kuidas neidsamu põlluteid
Homme tagasi pöördudes sammume
Kas siis ülemeelikus piitsutab meid
Või me lööduna teetolmus tammume
Minu suksu see koit meile saatuslik saab
Hommik selgeks teeb elu ja õnne
Pole tähtis mis seljataha on jäänd
Kui kaht inimest valdab üks tunne
Nüüd puhkame vähe s .....
Meeldid
eriti meeldid sa mulle
kui oleme olnud juba
kaksiti vahtinud tulle
pole tegelend muuga
eriti meeldid sa mulle
kui hääl on katkemas kurgus
tunne saab sosinaks tulles
paisuv vaikus kogumas julgust
enam ei peida sa rindasid
kahtlevalt ristatud kätega
tunnen on midagi tulemas
muutumas minu ja meiega
RAAMAT
Kui on ära läinud vool,
Köögis pottis suland sool.
Võta kätte raamat sa,
Hakka, aga lugema.
Raamatus võid olla tippkokk,
Raamatus võid olla kuldnokk,
Raamatus võid olla tume sokk,
Raamatus võid olla lobamokk.
Targaks saad kui palju loed,
Varsti sul on omad moed.
Tarkust koguma sa pead,
Kooli poole sammud sead.