Sõnale kohv leiti 151 luuletust
Energialaks kohvi asemel
Sisenen oma toast kööki
till pikalt all ripub
hommikul vaja kohvi ja sööki
kaks silma kinni minema kipub;
ja siis jalga halvas valuläve
sest selle varbad kõik ära lõin
pauguga vastu ukseläve
peas 7 maad ja merd ära nägin;
silme eest on must
verd haavast välja niriseb
jäi takistus ette ei tea kust
ning nii maja mu raevust väriseb;
"AIA FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK - TÜRA!!!"
täna tööle ei lähe, varbad on pahupidi
lõugamisega tekkis seina mõra
ja kuidas SEE nii juhtuma pidi?!;
see hoop äratas mu täielikult
hommikul nii kui ükskõik .....
Öine traktorist
Töö juures loo traktorist pajatas
kuidas tal vahetus möödus
sellise, mis teda väga ehmatas
kõlas see nagu etendus;
mitu tundi kündis maad
taevas kõrgus tähti
öötöö on tema laad
valveaknast teda möödumas nähti;
pärast kohvi joomist
hakkas kõht korisema
lähtus oma keha soovist
jooksis puu alla häda tegema;
pimedas oli end ära pühkinud
aga siis seisis oma haisus
sest oli oma kombekasse sittunud
valve rääkinud tõtt, et keegi karjus
Karvakogum
Klassivennal on koer, mis karvane
must ja päris karu sarnane
ta nii suur ja mõnus
nimeks karvakogumil Jaanus;
Newfouland on ta tõug
alati ilane on looma lõug
müttab suurte käppadega
ja kraabib auke küünistega;
koer näeb välja midagi õudukast
aga päästab meid vesisest surmast
rahvas teda veekogudel usaldab
kalamees teda paadis eelistab;
rannavees koer müttab
ja siis vee pealt raputab
ütlen juurde seda
mul meeldib seda koera kõhvitseda
ei oleks lihtne andestada
sa ei lähe mul peast välja
sa teed kogu aeg nalja
sa paned mu pea keerlema
ja mu mõtted pidevalt ekslema
sa oled minu saladus
sul on see eriomadus
olla müstiline ja õrn samas
ning olla minuga kuidagi armas
sa oled minu süütunne,
iiveldustunne, ebamugavustunne
oled mu tumeduse pai,
üks jube hea kohvisai
sa oled mul salaja südames,
seda olen näinud sinugi ilmetes
kuid tundeid ei saa välja näidata,
neid ei oleks lihtne meile andestada.
Kallis naisuke
Hommik,kallis naisuke
keetsin kohvi sinule
Vara askeldasin juba
kohvilõhna täis on tuba
Ise küpsetasin koogi,
mis mul kord sa õpetand
Sinu lemmiklilli täna
toon sul suure sülemiga
Las ma täna teen kõik ise
oled tragi olnud mul
Juustesse seon paelakese
tean, see meeldib sulle küll
Kardinate vahelt piilub
hommikune päiksekiir
Mulle tuttav on see tunne
kogu aeg sa olnud siin
Tuul tasakesi lükkab lahti akna
õrn oled olnud kogu aeg
Sinu vastu armastus ei iial lakka
auravat kohvi nüüd rüüpama hakka!
Aprill 2020
Aprillikuu ja paistab päike
Linnukene laulu lööb
Külvab hirmu viirus väike
Sulgeb ärid, võtab töö.
Hoiame kõik võidu kinni
hinge, et see ei lahkuks meist
haiglas, kodus, jooksutrennis
toetame teineteist
Küll siis tuleb ükskord aega
Kohvik pirrud läidab taas
Talu mis on musta laega
Jälle varsti puhtaks saab.
Jõuluvimka
On ikka jõulud,
viskavad vimkat,
lubades meile taevalist lund.
Pikem mul seetõttu
unigi oli,
nägin,et koos olid
jõulud ja lumi.
Nii hea oli unes,
see magus tunne,
mul aega veel vajuda
päris unne.
Hommik reibas,
tunne imeline,
must kohvi koorega.
Kohvipaksult juba näengi,
jõulud tulevad lumega.
Kardinate vahelt uneilma,
ei ma hakka piiluma,
las see tunne
jääb mul alles,
pikaks ajaks mõlkuma.
Reisihull
Ei uhkust enam tunda saa,
kui lähed reisima,
häbist mul on silmad maas
ja teised põlgavad,
ma siiski reisikoti pakin,
sest kirg mul suur on sees
ja juba vuravadki rattad,
varahommikusel teel.
Tänavad on inimtühjad,
mõnes aknas valgust näen,
tuul on rebind mõne oksa,
vaikus kaigub kõrvades,
reisikohvri rattavurin,
laulab kurba laulukest,
vaatan taha,mõtteis ohin,
vihmalombid asfaltteel,
südant läbib mõnus soojus,
kodus olla tahaks veel.
Jumalaga Kätu
Pune katab naha, seob lõhnava salli kaela,
Tõmbab jalga kontsaga saapa, selga mantli,
vaatab kas käekotis on raha, südame saadab,
pistab telefoni mantli tasku ning ukse avab,
auto juurde sissesõidu teel kulgeb rada,
vastas maja ees kuudis karvane koer magab,
laisalt korraks vaid silmad avab, ei miskit uut,
Näeb ikka seda sama vana, ei miskit mille pärast,
end erutada, mootor käivitub, nahast kindad,
roolil, silmab ennast peeglist, silmad on värvitud,
märkab, et huuled polegi punaseks määritud,
sisse tagurpidikäigu ja tagurdab, telefon juba põriseb,
viieks minutiks pol .....
Kirjanik
Käsi põsakil ja mõtleb,
valge paber tema ees,
sulest välja imeb mõtte,
mis parasjagu temas sees,
must kange kohvi auramas on laual,
sigareti konid,tuhatoosi sees,
vahest ööst on saanud päev.
Paberile kantud mõtted,
kõik laiali on toas,
nurgas konutamas riiul,
raamatud kõik ühes reas,
väsind meel,kuid kerge süda,
kirjaniku leib ehk see.
Lõhn
Kohvi uimastavalt hea,
joovastust toob vein,
parfüümilõhnad erinevad
kaela peal,on hea.
Kevadõhku ahnelt sisse ahmin,
suvelõhnadele jätan ruumi veel.
Sügislõhnad need on erinevad,
tunnetan neid järele,
kui pott on pandud tulele,
purgid veetud sahvrisse.
Talvelõhn on jäine,härmatine,
vähe igatsen ta järele.
Tunnen puudust kodulõhnast,
milline see olla võiks,
kuidas lõhnab minu ema,
milline ta olla võib.
ÜKS SOOV
Lausun paar sõna,
et minna ära
kuna ei suuda näha sind iga päev.
Üks päev sa vaatad mulle otsa
ning ma olen lummatud su pilgust, mis annab mulle jõudu võidelda.
Teine päev möödud nagu tühjast kohast,
kuna kardad öelda tõtt.
Kolmandal ehk viimasel päeval,
sa püüad võita minu tähelepanu
kuna sulle jõuab kohale,
et ma enam ei tõsta oma jalga tööle.
Tahaksin jääda aga ei suuda,
sest valu rinnus on tugevam.
Sulgen enda järel kohviku ukse
ja kiirendan sammu, et saaksin elada end välja.
Jooksen, jooksen kiiremini, et tunda kergendust,
aga tunnis .....
Minek
Aeg nõuab ohvreid.
Ohver peidab kohvreid -
ei taha minna ta.
Surm leiab sohvreid,
neid roimakullereid,
kes unustanud jumala.
Ehkki läheb nii kuis peab,
ei taha uskuda, kas oli vaja
minna ühel meist.
Võib-olla siiski mõnel veab,
ja tuhmub hingesopis kaja,
mis mäletab veel teist.
Aga iseenda kohver lahti
hoia, sest et pahatihti
pakkimiseks pole mahti.
kolme tärni prohvet
kohvikute topsides on
kivid, lill ja
kohv
seinal ripub pildike
ja laama valge sall
teises nurgas mustrit mängib
pudisenud krohv
lamp on hele aga lina
selle all
on hall
tuleviku peale mõeldes
tellid ühe mehe
paadisilla
loojangu ja
luuleraamatu
olgu ülejäänud elu
õnnelik ja ehe
kuidki mees võib olla
voodis
veidi saamatu
Sanya
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Tõeline sõber; see ei valeta.
Puuduta lage; mingu vittu su aru lage;
Tunne; sa oled lihtsalt nukk; kes ei kuule;
Ega suuda faktidega toime tulla; trulla;
Laisk; rutiinist välja suutmata murda;
Näed vaid ühte suunda: süda mädaneb;
Sa ei suhtle iial puhtalt; enest haletsev;
Näitab kademeelt; tehes nägu kurba;
Sõbranna pulma; suhted kõik tunnete puntras;
Tõe hukkand; memuaarides; kõik õige;
Miski ei läinud tal luhta; küll aga teistel;
Elu aeg segaduse treener; ta siiras pilk nii veenev;
Haarad tal käest; et ei nüsiks oma veene;
Tegelt sind pettes; tehes sinust pehme;
Nuumatavad tapamaja sead tema .....