Sõnale koit leiti 94 luuletust
Andsin Koit Toomele lõuga
Koit on tagasi jälle
see tähendab uut jahti
alanud uus vägistamiskolle
mehed, pidage naiste üle vahti;
püüdsin kinni vanapagana lemmiku
ja alustan ta häälest
panin kiuniuma selle ahvipärdiku
kurjust täis Koit Toome tõepoolest;
riputasin ta häälepaelad delfri otsa
ja andsin lõuga täie rauaga
siis politsei viis ta istuma kartsa
Koit läheb hullemaks iga aastaga;
seda meest ärge poliitikasse laske
sest süütunnet Toomel ei kõrgu
teda Maal vaos hoida raske
toimetagem ta uuesti Tori põrgu
Koit Toome 2 (3. hooaeg, 4. saade )
Lõpuks leidis sind, lõpuks leidis sind
pidid peitma end nii kaua
ütlen teile, tüdrukud, päästke end
ta murrab maha seinu ja hüppab üle laua;
et saada sinu keha, seda Koit tahab
teiselt meestelt ta naisi röövib
oma kiibitsemisi ta aedades mühab
see kiskja sinu elu soovib;
ta vanapagana lemmik talent
ta vanapagana adopteertiud poeg
su majale tormab, on käes tõemoment
neljakäpukil, Koit Toomel alati jooksuaeg;
"oo jee, lase sisse, tibuke"
uriseb see pervert
tahab olla sinu armuke
vägistamises on ta ekspert;
tulen välja mina, neiu isa
Koidu vastu .....
Koit Toome
Sa oled memmepoeg maksimumis
sa oled veidrik albumis
sa oled naiste ahistaja
sul meeldib panna alaealisi tüdrukuid oma rindadega mängima;
Oled vanapagana paipoiss ja lemmiktalent
ja oled tema patumäe abiturent
sa oled pervert
sul sobib teiste meeste naisi üle lüüa;
Mida küll teab Kaia Triisa sinust, mida meie mitte?
Ise 2 lapse isa, aga nikud võõraid naisi
näpu otsas sul emasloomade uuruauke ja vitte
sind ootab sittapidi arreteerimisi
kipud võõraste meeste naisi laulmisega koju tooma
Eesti rahva uueks looma;
Sul peaks enda üle häbi olema
vane Jaak tiirleks .....
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
Kadunud
On ajataju kadunud,
tunded kaoselised,
on inimesed adunud,
et kõik võib olla minev -
kodud, asjad ja siis veel
lähedased eluteel.
On reaalsustaju kadunud,
vaid järgi jäänud hetked
ning ajalugu kordunud
me kõigi eluretkel.
Ehk varsti koidukumas taas
on päiksekiired säramas.
- Tarmo Selter -
2022
Laulupidu (minu valentiin)
Mu hääl, see madal aga mahe
pääseda naise südamesse on mu tahe
olen uus kuningas
omale kuninganna võtan
teda ma kõrgele tõstan;
kuuvalguses näed mind
ning mina päiksetõusul sind
oleme nagu koit ja hämarik
meie silmad palavad
meie suud avanevad;
seega, lasen oma häält sul kuulda
midagi muud ei saaks mõelda
ja tulen su tuppa voodi ette
sa vastad: "Ära enda soovidega seal vaidle
tule ligemale ja mind sa suudle";
jah ... ma võiks siin hõljuda igavesti
sinu lillelises aasal
Eedeni aias ei lähe midagi valesti
valguses vahetame kohti
ja taevas k .....
Lootuste laegas
Pea kuklas,
vaatlen tähitut taevast.
Päikegi tiirutab
teisel pool maakera.
Vähe paistab siit
maapealsest kosmoselaevast -
nii kord aheneb süda,
kord silmatera.
Lapsena vaagisin,
kumb tähtsam on,
hingest silmad või elune süda.
Nüüd tean -
vist oleneb ilmadest.
Mõlemad täitmas on
piiritut lootuselaegast...
Koitudest ehani.
Näen seda
sinugi silmadest,
tunnetan südamest.
/Mari*Uri/
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
Ehast Koiduni
Kui päike viimaks tõuseb
üle mere ning liiva särab
Kui hommik jälle koidab
valgus su meeli toidab
Siis ela kuis viimane oleks
nagu homset enam poleks
Siis eile meelest unusta
täna uuesti otsast alusta
Mis kallis seda armasta
oma unistusi ehita
Mis valus see unusta
head halvast erista
Ja soovid sel päeval täituksid
sinu käed tähteteni ulatuksid
Ja hinges oleks lusti ning rõõmu
süda täis armastust ja sooja
Et naerataks kui käes on aeg
mil möödas koit ja eha
Et ei nutaks mis tegemata jäi
mil sinuga koos lõpeb see päev
Viimaks taevas jälle tä .....
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Kodutu
Astud - astud,
sammu järel samm,
kuni - kuni
otsa lõpeb ramm,
kuni leiad põse-
padja vaadis,
trepil, põõsa all
või rannapaadis.
Ootad - ootad,
kuni ärkab koit,
valmib supi-
köögis pajatoit,
vaikselt elu
pöörab päevalehti,
kuni maailm
ära teiseks tehti...
Aga mul on
samamoodi hing,
sama välja-
kutse kitsas king,
sama mõjuv
põhjus-tagajärg,
naeru päiksepaiste,
nutu vihma-
märg...
/Mari*Uri/
Vastus Pojale (10434)
ah siis niimoodi sa mõtled
kannatlikust kannust kes pliidi peal kannuseid teenis
pliit oli kuum ja kaan oli kohe tema kannul
ja valgest kepist mis pimeda nägijaks teeb
peenis potil või arvutis kui pingutad siis tuleb seegi
kui ei kannata arvas kann siis ehk ei tule
voodi või poodi maksta tuleb ikka arvas pime
kes kepi eest papi letile pani ja silmad sules
aga teisest toast juba mõnda aega kostus lahkheli
oh heldene aeg ütles vanaema
kui põrandaharjaga numbrid kühvli peale tõmbama tuli
mees ja naine lebasid edasi
hommik on õhtust targem ütles koit hämarikule
koit oli .....
mesilanna
oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata
palun - istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao
Sanya