Sõnale kola leiti 347 luuletust
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Minu emakeel
Läbi aegade kulgevad keelte rajad.
Linnutiivul on meieni jõudnud nad.
Nii paljule vastu pidanud nad ajas.
Osa hääbunud, teised siiani kõlavad.
Südamest tänulikud me olla saame,
Et siiani kestab me emakeel.
Keel eales ei sea raame,
Vaid innustab meid ikka veel.
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Sõnad vaid mõtteis
Olen väsinud kordamast sõnu,
mida kuulata keegi ei taha
Sõnade taga on kurbuse võlu,
tunded nii kurjad ja pahad
Sõnad need armsaks on saanud,
mõtetes kuhjunud veel
Oleks vaikselt rahu neid maalinud,
kui oleks sõnu puudutand keel
Nii jäävadki mulle vaid sõnad,
mõtteisse rõõmu veel andma
sest elusat vaikusekõla
vaid mõttes saan edasi anda
Vabariigi aastapäeval
Hingan sisse vabadust
kui kevadõhku ma,
süda rinnus taob,
ei taha vaibuda.
Vabariigi aastapäev
on kiire tulema,
sel tähtsal päeval igati,
pean valmis olema.
Mina valmis, sina valmis,
valmis kogu rahvaga
head tahet üles näitama-
Eestimaal, me sünnimaal.
Siis laulud hakkavad kõlama,
ühest suust rõkkama,
sinitaevas päike kuldama ja laiutama,
soojust südameisse pillutama...
Armastus
Ta on kui kevad, nii kaunis,
nii habras kui kevadlill,
ta naeratus on kui päike särav,
ja hing kui puhas allikavesi on.
Ta hääles on armastust palju,
kõlab õrnalt kui ööbiku laul,
käed nii pehmed on ja hellad,
elujõudu silituses on.
Mõtlen Sinu peale mu armas,
Sinust kujutluspilt ees mul on.
Talvest saab kevad mu armas,
taas õitsele puhkeb siis rind.
Üks Kaunis Mälestus...
Mul sume suveõhtu ikka jälle meelel….
Mil elu laineharjal ükskord nägin sind…
Mitmeid lauseid mõtteid kõlas kohe keelel....
Su mõtteteravus ja tarkus võlus mind…
Nüüd läinud aega on mööda sellest hetkest…
Me teineteisest leidnud halba kui ka head…
Vaid mälestused jäänud meile sellest retkest
Võibolla alustame uuesti…….kes teab…
Me sulnis suhtlus käinud mööda kände, kive..
On olnud solvumisi...........palju mõistmist ka…
Hea tunne südames ma meenutan su nime…
Su peale mõtlen..........iganes kus oled sa….
Küsimärgiga ja ilma
Eesti majandus puhkeb õitsele
lugesin täna ma lehest.
Küsimärk oli lõppu lisatud
saa nüüd siis aru sest mehest?
Prognoos on ju ilus ja kõlab hästi
see annab lootust ja rõõmu teeb.
Meil varsti kevad, sel küsimärk puudub
ja õu on õites, pidu särab ja keeb.
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....