Sõnale konn leiti 471 luuletust
Äraaetud konnad lastakse kell kümme poodi
Eilsemad rüütlid üleeilsemad konnad
tõusevad sageli varem kui vara
mis hoiakski voodis
ammugi põhjani suudeldud ära
ammugi ära aetud on nad
kuidagi püsivad loodis
Korraks kires määratletud
hinnatud ja siis on jäetud
küll seisavad küljes väliselt
kuid jalatud ja käetud
päriselt
lisaks peatud
peatun ka ja küsin kella
seda ikka saab
Ainus teadus mis need konnad
tänagi veavad
olgu pühapäev olgu või reede
õigeimat aega teavad
Odavpoeketi kaupluse lähistel
kuulavad pingsasti aega
nad tulevad täpselt kell kümme
uuri sean õigeks
soovin mõttes n .....
Sügis
Lehed keerlevad kõnniteel,
puudel lehti on veel,
vahtralehed kuldkollased,
pihkugi mahuvad need.
Päikseketas taevas madalal,
rändlinnud lahkunud on,
tiigivesi mustjas kollane
konnade koduks see on.
Punnsilm konn,
lõua all pehme kotike,
krooks,krooks-ta rahul on,
sulpsti kõrge hüppega,
tiigivette poltsatab.
Pehkind kännul elu läbi,
putukate saagiks sai,
orav peitnud sinna käbi,
või ehk see tal üle jäi.
Suvi kaua hoidis pihku,
rivaalitseval sügisel,
lõpuks mindi ikka lahku,
võim on kuldsel sügisel.
Sünnipäeva luule lastele
Lilleke siit,
leheke sealt,
kõrrepealt kastepiisk,
tükike päiksekiirt,
sülega sõnadesooja ja palju palju õnne!
-----------------------------------------
Tipa-tapa aasta kõnnib,
kõnnib pikaks väiksed põnnid.
Palju õnne, mängulusti,
mingu kõik sul ikka hästi!
-----------------------------------------
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad vee .....
Vajadused
On üks üksik tütarlaps,
kes vajab, et keegi teda armastaks.
Ta on nagu väike laps,
kes hakkab nutma, kui teda ei armastata.
Igaüks vajab hellust
ja mõni leiab seda oma elust.
Paljud ei teagi, mis see on
ja hüppavad selle järele kui konn.
Kõik peavad tundma, et temast hoolitakse
nagu põrand talveks poolitakse.
Kõik peavad tundma, et nad on kasulikud,
muidu arvavad nad, et on muidusööjad ja kasutud.
Inimesi on küll mitmesuguseid
nagu lukuaugul võtmeid.
Tunded on ju samad,
seda tunnevad ka vanad.
Tahaks kõike
Tahan püüda ja hoida seda päikest,
mis paneb mu südamele rõõmu väikest.
Tahan nuusutada looduse lõhna,
mis ei tundu sugugi kõhna.
Tahan tunda seda vabadust,
mis päästis minus valla agarust.
Tahan kuuluda kuhugi, hoida kedagi,
kellelt sain väikese muhugi.
Tahaks laulda ja tantsida
ja vahel metsa vantsida.
Tahaks säilitada seda, mis meil on
mitte krooksuda selle peale nagu konn.
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Märtsikuu deprekas.
Kõnnin õhukesel jääl,mis puruneb mu jalge all tuhandeks killuks.
Ei,ma ei kuku vette,sest võtan depreka tablette
ja eemal juba kallast näen
Enne kaldale jõudmist peab roomama mudas,
Kes jõuavad välja näevad
homset päeva
Kes,ei,võtku endale kass.Kõik koerad ei ole ju Laikad
Üks tablett kõiki ei aita.
Tõmba eest jõulukardinad,et sisse saaks tulla märtsikuu päike.
Maailm ei olegi ainult hall,leia üles kevadvärvide läige...
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
Immitsus
Vaikne olen olnud väga pikka aega
Mõttetööga pole näinud väga palju vaeva
Olen istunud ja kulutanud aega
Olen tulutult enda sisemuses kaevand aastaid, kuid ja päevi
Kasutuna ehitanud enda mõistus kui super allveelaeva
Emotsioone tundnud ja lasknud endal naerda
Pritsinud reaksioone
kustutasin meie armastuse joone
Hoidnud varju
Tapnud ennast palju
Ülemõtlemisega harjund
Rohkem kui keskkonnas valjus
Olen muutunud selliseks
Söömisega hävitanud tervise
Olen olnud kõrk kui teine oli nõrk
Bioloogia ema päike ja keha veri
Elukogenud see tähendab olla mõtlik ja segi