Sõnale konn leiti 471 luuletust
Lootusetus
Tajun hingetuna lootusetuse otsatut pimedust,
taas pettununa maitsen elu jagatud kibedust.
Ei suuda lohutust anda tuulgi -
enda rüppe haarates, hellalt paitades mu huuli,
ka vihm pakub lohutavat seltsi lakkamatule silmaveele,
justkui tühjusest satud veel viimast korda mu sihitule teele.
Nagu võõrast - kõnnin Sinust ma läbi,
ei ole peatamas mind ükski vägi.
Minult soovida Sul enam midagi ei ole - ei ainsat sõna ega pilku,
jäta endale mu süda, mis vihapisaratest tilkuv.
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Armumine
Kui on keegi ilus
ja sa kohtad teda talus
ning sa ütled talle, et ta on ilus
ning ta tänab sind vilus.
Hiljem satute te välja,
kus te kõnnite ainult veidi,
kuni satub pood te vaatevälja
ja sa kingid talle sealt kleidi.
Pärast kutsud sa ta külla,
kuna on juba hilja
ja te avastate, et ta tuba on lilla
ning te ei tee sellest välja.
Kui su süda lööb
ja teil tekib armutunne,
siis on kuulda kuidas kell lööb
ja te suigute koos unne.
Pisarad udus
Kõndides mööda udust rada,
uludes nagu ketis peni.
Haiget südant ei paranda,
ükski hea sõna ega tegu.
Jäädes seisma puu varju,
kuuldes tema lehe sahinat.
Millest ta mõtleb?
Millised on tema tunded?
Pimedaks jäämas on taevas,
tekib paks unelmate udu,
kristall pisarad langemas mööda põski,
tahtmatu soov oleks uinuda uduloori.
Välja kiskuda valu,
rebida südamest killud.
Kõnnin edasi ja edasi,
kuni raugeb mu jõud.
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Sõbrad
Kahekesi kõnnivad kodu poole sõbrad,
nendes on tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisevad juttu, kihistavad naerda,
hoiavad üksteisel käest kinni.
Kuri pimedus kinni püüdis armastuse,
täitis selle vihkamise ja tigedusega.
Juba lasi tüdruk poisi käe lahti,
oma silmarõõmu ja sõbra.
Kunagi ammu kõndisid kodu poole sõbrad,
neis oli tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisesid juttu, kihistasid naerda,
päike ja soojus käsikäes.
(Gloria)
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
Kõrbes
Sammud silmapiiri poole sean
see on mõttetu,ma tean
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Mööda jalalälgi astun
sammu pidadagi katsun
keegi ennegi on läinud siit
need jäljed on mu ainus viit
See keegi kes siit enne läinud
kaugel silmapiiri taga käinud
Kas ta leidis virmalised?
Enda hinge lunastused
Nüüd on kahed jäljed maas
mõttetult siis kõnnin taas
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
kütina metsas
Metsasiht kutsub kui kütti
uitama pohlastel radadel
kõnnid seni
kuni süda sütib
tumedaimatel aladel,
looduse kingitud vabadust
liida ja lahuta surmatundideks
sest muule mõelda pole vajadust
pelgalt ellujäämine.
Metskits hajameelselt teele
vahtima end unustas
metsa sülelusse paisatud meele
ta särasilmadesse lukustas.
Kütt alustaks küll jahti
aga süda peksab rinnus
mis siis kui salamahti
ümbersünnin kunagi linnus.
ARMUÕIED
Võta vastu, vaata õit-
ennast selles leida võid
või siis armsa silmi,
kohtaks nagu ilmsi!
moona "Seinast seina"
---------------------------------------------------------------------------------
...armastusel on lillede lõhn...
Tunnen enda ümber lillede, armuõite, lõhna!
Kõik armunud levitavad, nagu Budda, head lõhna.
Ilm nende ümber särab ja lõkendab,
näib nagu miski ei saaks neid tõkesta`!
Lilled selleks lõhnavadki, et armunud olla,
nartsiss, karikakar, võilill, piibeleheni välja...
Milleks siis muidu neid õisi kallile kingitakse -
eks .....
VEIDRUS
Su hinge pehmus ja keha soojus,
aitavad mul mõista mõistmatut
jälgida seda imelist voolust,
ja tunda tundmatut.
Minust pole jälgegi sel kummalisel teekonnal,
üks ja sama viis, päevast päeva rõhub mu huuli
kuid üksnes head kombed vennaskonnal,
kukuvad ammul suuli
Kahe vahel
P***e võib köik saata,
pime paistab tulevik...
Seisan ilma hingeta ja vaatan,
et ei seda enam tule vist...
Kus oleks mõnus, kus oleks hea?
Kus poleks ei crime'i ega katku?
Kas on kohta sellist, kes teab?
Sest isegi inglid teevad pattu...
Mida peaksime tegema mina, sina või tema?
Või igaüks, kes sihitult tänaval kõnnib?
Mida SAAB teha laps, kes kunagi ei sünni???
Miks võtavad küsimata tema elu isa ja ema?
Miks liiguvad minu mõtted süngeid radu pidi?
Kuhu olen ma kaotanud iseenda?
Ma ju ometi teiste ellu rõõmu tooma pidin...
Nüüd ainult neile koormaks kanda .....
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa
õhulossid
Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.
Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti
Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist. .....
eksiteel.
Ma näen,kuid olen siiski pime.
Jälgida suudan vaid ninaesist,
unustan küljed parema ja vasaku,
õhk ei enam peegelda seljatagust.
Ma liigun,ent ometigi seisan.
Nii ausad mul illusioonid,
unistusi puudutan naeratuse
laiaga,ent reaalsus miraaži
kajava hävitab.
Ma kuulen,ent olen kurt.
ei ma kuulda võta inimesi
sarkasmilisusest intelligentseid.
kõnnin tundmatusse,ilma et
õppinud üldse oleksin seadma samme.
By:Geidi Zibo.
Virtuaalsuse pohmell
Väljamõeldud inimeste
väljaöeldud mõtted
mõtlemata tegemistest
tehtud ülesvõtted
kujutluste kuningriigis
virtuaalses keeles
südaöises unistuses
õhulosse teeme
punapäisest tulehargist
malbeimaks blondiiniks
äbarikust mehepojast
lihastes atleediks
muundumine, moondumine
lihtsad hädavaled
teostamatu tegemine
olematud pahed
igatsusest joobumine
peas on silmaklapid
tõsielust loobumine
aga aega napib
Reaalsusesse ärkamine
süda veidi hell
printsis konna märkamine
tunnete pohmell
Gailys