Sõnale koorem leiti 66 luuletust (uued)
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
Õpetaja ütles
ma olin matkalaagris
ma keerlesin kohaliku tiigi peal
võtsin julguse kokku ja hüüdsin treenerile:
"Ma ei oska!"
Ta muheles selle peale kaugelt
ja vastas, et nii õpidki
Korraga muutus mu sisemus veidi kergemaks,
ent ma sain aru, et ma pean ise hakkama saama
vastutust teises paadis olijale ei saa kanda
ja nii korduvalt elus
ma palun juhiseid,
aga mulle neid ei anta lihtsalt kandikul
kui antakse juhised, siis arvan,
et saan ilma nendeta
orienteerumises olin tugev
aga parima sõbra kodu teises vallas ei leidnud
üritasin minna mälu järgi
mis näitab, et ka mälu võib .....
Sügise nägu õrnas udus
Pikkamisi sügis sammub,
seljas kuldne sügisvammus,
jalas kirjud potikud,
juuksed lendlevad lokitud.
Silmad vesised ja hallid,
kaenla all on vihmakann.
rõõmus kõla sajab huultelt,
kergemaks läeb iga samm.
Sügis tuleb viljakoorem süles,
muudkui tuleb ja tuleb,
hinges juba leian ta üles,
ta su hinge peale astunud on.
PÕS!
sünnipäeva soovid kallimale padjahoidjale
kui hommikuti on kastest piisad rasked
kes kuivatab mu pisaraid
kes vahetab mu voodilinu
kui liighigiseks on muutunud öömelu
kallimale sünnipäevaks ei soovita
liigkalleid asju
pigem ühiselt koos veedetud hetki
meenutades
kuniks need ka kunagi ajahõlma langevad
ja nendest jääb vaid laul,
seda kõike meenutama
kallimale sünnipäevaks
ikka teed taevasse kerget
liuglevat eluvoolu, mis täis oleks sära,
uudishimu ja mänglevat kergust,
et ei koguneks koorem,
vaid siseneks sisemine rõõm
ja õnnisolek:
elus olemise võ .....
Igatsus
Sul on igatsus,
ma tean
ja sa ei oska seda kuskile panna
kuni sellest saab koorem
mida üldse ei taha kanda
See igatsus on nagu verine pistoda
mis palub hävitada sind ennast
või armastatu sinu käe läbi
liialt jõhker on see lugu
kui igatsus võib muuta su elu vanglaks
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
Penni isandad
Kõik teavad, et mul on raha suhtes eriline armastus
kõigutamatu armastus,
mingi tugisamba efekt, et saada seda kõike,
mis mul lapsena puudu oli
Ma pean saama edukaks
Iga kord kui nii loodan ja soovin ja pingutan,
jooksen peaga vastu betoonplokki
ja siis kahtlen iseendas, oma väärtustes, oma pingutustes
kõiges,
mida olen loonud
Ma võin ümbrikutes soove panna padja alla,
aga kui miski ei ole loodud juhtuma mu jaoks, siis
see ei juhtu
Eelmises elus võib-olla olin kuninganna,
selles elus pigem talutütre rollis
koos oma lõputute matuste ja raamatupidamisega
naljak .....
Tädi Sofia vastlad
Töötu Sofia otsis vaheldust
kuna poisid ise raha ei tee
nende kerjamine ei pävli austus
perel suletud iga tee;
aga tädi proovipäevale läks
kokandusele valmis sättis
ei taha, et vaeseks pere jääks
usub, et uue töökoha võttis;
pani siis kitli ette
ja eriline müts ka pähe
kummikindad kätte
teeniks täna juba rahatähe?;
asus juurvilja kuivatisse
kus sorteeris viljapäid vanu
lõpuks uppus sinna sisse
kui uus koorem peale lennanu;
kui tõstis kopp uue täie
kaasas ka tädi keha
otse hakkuri päie
end päästa polnud teha;
mitte kui midagi, kui juba te .....
Keegi saaks mu eest vetsu minna?
Ärkasin palju varem, kui tahtsin
põievalu sai tunnetada
seega voodist väljuma pidin
aga katsun uuesti magada;
sest ei meeldi, et uni rikutakse
enne äratuskella IGA PÄEV
oma keha ori poti ette aetakse
aga seda teha on suur vaev;
miski muu pole tugevam unest
kui põis ja pärasool sind torkimas
mõtlen, et tahaks teha voodi vahest
argipäeva leevendust on häda rikkumas;
pööran külje ja teise
kõhuli ja jalad sirgu
ükskord peab minema ise
mis on igaühe põrgu;
keegi saaks mu eest vetsu minna?
et koorem kaoks ise seest
sisikond tõmbaks end vinna
mingi maagia .....
Pärsia vaip
Tulin töölt koju ja vaatasin
poole pealt mängu
Inglismaale kaasa elasin
kuis jätsid nood pärslased kängu;
juba 3:0 oli nende vahel
Iraan Aasias tugevaim jalkas
mõnus madin neil kahel
lõpuks 6:2 inglane väravasse äsas;
Allah ei päästnud neid
ja mind ka seis üllatas
oodata põnevusi veel igasuguseid
anglosaks võidust hüüatas;
kuna teab, et ikka õlu parem
kui pärsia vaip higiste taldade all
laskunud neil õlgadelt koorem
lehvib käes punase ristiga valge sall
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Vanapagana hernehirmutis
Mulgimaal mägede vahel
on paganlik küla
isegi tänapäeval peremehel
vaja rahaga heidelda;
seega vanapaganaga diili tegi
et tal saak tuleks ilus
nii viljapõllul ja peenrale isegi
omale hernehirmutise palus;
nii langevate lehtede saatel
läks müüki üüratu saagikoorem
on rikkust palju ta kätel
nagu ei kunagi varem;
aga peale kokkulepet
örkas hernehirmutis
tegi üle kraavi hüpet
ja tare poole sättis;
peremees, purjus, sai kreepsu
kui nägi tonti akna taga seismas
tõmbas hernehirmutis kraapsu
sest nüüd hinge nõudmas;
kui peremees plehku pani
haaras su .....
Suitsiid oli nii lähedal
Üks hetk käis maa ja taevas kokku,
minu hinge sees.
Kogu maailm purunes kildudeks,
süda suri sees.
Küll lükkasin valu endast eemale,
kuid ikka ta tuli mu peal',
kogu aeg hingas kuklasse,
ulgus mu südame peal
.
Olen kinnise loomuga,
kedagi ei süüdista
ei taha ma oma hingevaluga
teisi koormata.
Üks hetk hakkasin toitu pugima,
et toime tulla valuga,
kuid valu paisus suuremaks
koos minuga.
Mere ääres kõrge kalju peal,
istuda oli hea...
Taevas oli nii lähedal,
ringi käis mul pea.
Üksik valge kajakas,
ta ingli moodi näis,
mu pea kohal tiibu saputas,
süda s .....
Vabandust
Kas suudad mulle andeks anda,
kui haiget tegin Sul?
Kuis jaksad seda valu kanda?
Kõik andeks anna mul'.
Ma põlvili Su ette langen,
mul süümepiin on suur.
Ja süda lõhkeb juba ette,
sest valukookoorem suur.
Kas võiksin Sulle lilli tuua,
õisi ilusaid?
Kord mu õienupukene olid,
süda, süütuke.
Las ma Sinu põsilt pühin
kuumad pisarad.
Las ma Sinu juukseid sasin
tuulesahinal.
Kuu, kui kukub öösse,
mulle andesta.
Pimeduse varju ise,
vajun häbiga.
Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
.....
Aeg
Kui üürike on hetk meile antud, et olla
Kui pikk on ootaja aeg
Kui vähe on aega, et tulla
Kui kaugel on lapsepõlvekodu
Kui hoomamatu on veel homne
Kui tihti lahkub kallis sõber omasoodu
Kuis seier taas tiksub ringi täis
Ja heidad pilgu peeglisse
Ammu möödunu veel eilne näib
Tänanegi kantud ajalooarhiividesse
Ära karda!
On homne veel tundmatu
Sissekäimata võõras rada
Aeg hoiab käsi avali
Astu sisse, homse ootesaali!
Ole, kuniks aega on antud
Kanna, kuniks koorem on kantud
Ela, sest uus päev on lootus
Kui ärkad veel homme, on see sinu saatus