Sõnale koos leiti 854 luuletust
Põrgu maa peal
Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;
kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;
see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;
kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;
isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka .....
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Peidan valu 4
Vanad mehed me koos
oleme pubis peohoos
laudade peal koni ja läga
ning mina passin arvuti taga;
ning mina klassivendasi eiran
sest internetis surfan
neil kõigil on huvitav elu
mul pole nendega sarnast melu;
mõned meist on ettevõtjad
raharongi reisijad
teistel on hing veel noor ja kullast
võetud nad lõige puhatamast mullast;
mil nad kiitlevad enda saavutusi
loen ma mängu arvutusi
vaatan, millist tüüpi šokolaad olen
vaevalt end nii teistega võrdlen
History
ma jalutan üksildastel tänavatel
seal kus vana Thames voolab
ja igas näos mida kohtan
meenub mulle see
mille eest ma olen põgenenud
igas inimeses
igas käes
igas suudluses
elamine on teistele inimestele
ma loodan et sa mõistad
ma pean teile rääkima enda loo
sellest kuidas ma armastasin
ja kuidas ma selles läbi kukkusin
loodan et mõistad
need tunded ei tohiks inimeses olla
igas lapses
igas silmas
igas taevas
minu pea kohal
loodan et tean
nii et tule minuga voodisse
sest need oleme sina ja mina
ja me oleme ajalugu
pole enam midagi öelda
millal ma su ük .....
Tänases päevas
Tasakesi pilv, see nutta tihub,
terve taevas on nuttu täis.
Hall on ilm ja kust nüüd tuju võtta?
Mul märg on juba silm.
Võtan selle päeva kurvastada,
kallist halli sügist meenutada.
Lahkunud hingi südames mälestada
suuri pisaraid põsel veeretada.
Vihmal on ka oma osa,
ega päikegi naerata kogu aja.
Lilledki puhkevad kaunilt õide,
ajapikku kõik närtsivad.
Las ma täna kurbust tunnen,
kurbust koos ilmaga.
Süda juhib kõiki tundeid,
juhib alalõpmata.
Tunnen, homne tuleb selgem.
Nii hea on tundeid avada!
Veel üks Sofia emadepäev
Küll on see pere asjatu vaev
eriti, kui on emadepäev
sest eile pidanud lilli tooma
ja viima välja kohvi jooma;
ning loll see abikaasa on
kellel ees on tüütu koon
koos poegadega voodi serval
annavad kinke alles esmaspäeval;
ja Sofia seda ei hinda
pigem pistab oma jao rinda
kinni seotud pojad ära sõidutas
teel kooli autoga nad jõkke uputas;
ADHD on poistel omapära
nii sai tädi tunda sära
sest ema tiitlist lahti sai
oma mehele valmistas vai;
tuleb abikaasale külla
aga kes lubas tal tulla?
vaia otsa abikaasa lõi
võttis munad maha ja need ära sõi;
joo .....
Pommikoer Patron
Armas, kallis pommikoer Patron,
ma Sulle priske ja lihava kondi toon.
Väikene, vapper pommikoer Patron,
Su vaprus hinge läeb
ja pisarad välja toob.
Kullakallis, pommikoer Patron,
saadan Sul kallisid,
musumopsudega koos.
Ukraina uhke võib olla Su üle!
Oled toonud võitu lähemale!
Slava Ukraini!
armunud
tulla võid rahulikult mu juurde
ma ei karju, ma ei lõhu, ma ei hammusta
kuulan su muret, naerame koos
vaikuses räägivad pilgud
kui aju lülitab ennast välja
ja süda hakkab tööle
siis on see ajule puhkepaus
olla armastuses
olla taas tänus
tänujoovastuses
ja armunud
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Sa oled mulle rohkem kui vend....
Sa oled mulle rohkem kui vend,
tean Sinu kohta kõike,
isegi tabuteemad, ei tundu üldse ebamaised
omavahelises suhtluses
koduloomadki noogutavad nõusolekuks
et neile sobib,
meie omavaheline kooslus ja liit,
sest me harmoniseerume.
Sina valetasid.
Mina valetasin.
Me valetasime koos.
Me oleme algusest peale valetanud.
Eelkõige iseendale.
Ja kui täna tuleksingi nende sõnadega lagedale,
ei tunneks me neid ära,
aga miks siis teised haistavad kurja?
Miks ma olen mingi kahtlase hüüdnimega kirjatuvi su salakontaktide
listis?
Kes ma olen Su jaoks?
Kas ka sõbralistis?
.....
Kaunis emadepäev
Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.
Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.
Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!
Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.
Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!
Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!
plikaeas
ma salaja vaatasin Su tuba
kus vaas laual värskeid
astreid hoidis
kardinast aknal
hommik tuppa hilineb
patja mis igal öösel
puudutab Su tekki lina
kuum on saladustest
oli armas mulle see päiksest
kiiskav kohtumine
kapp nurgas laua ääres tool
mu oma kohmetus ja puna
kui äkki uksel õhetades seisid
me pilgud olid ehmunult koos
pisut mängulusti
Pontusele
kes kindel on et uues elus
ta koer ei ole tal haukuda
ja maja valvata ei tule
ei siiski kartus see mind vaeva
koos pääseme kas Pontus taeva
mind piinab hoopis su niisket
külma nina kas silitada
saan ka seal või maiste
pattude eest ma tuhat aastat
põlvitama pean neid tehes heaks
nii lunastades andeksandi
mis saab siis sinust Pontus
ma ei tea
*
eluvankril jalad rippu
lasin
las mind veab ajakronu
kah mul mõni asi
kuhu perutades kipub
vankril pehkind põhk
tee tolmust paks õhk
eks siis kui vanker liialt
põrub lagub tema põhi
otsas .....
ma mäletan kõike
ma mäletan kõike,
see oli justkui eile,
sa hoidsid mu käest
alati olemas, alati koos
alati armastuses
vahepeal lennus, siis tülis ja põrgus
ja läbi tuliste võitluste taas koos
hoides ikka kinni nagu nöörist, mis meid sidus ja seob
lõhutud on palju sidemeid
ignoreeritud, blokeeritud,
keeldutud nii tantsudest kui õhtueinetest
aga kõik see, mis pole südamele omane,
viib selle lõpust rütmist välja
"rebounder"
ma mõistan, et see rebound on läinud liiga pikale,
kestnud liiga kaua
aga ma olen juba kord sidunud ennast
sa tead, et oled truuduse vande andja
lõpuni aus, lõpuni koos.
Sa jätsid mind tookord.
Ma olin aasta otsa ahastuses, agoonias.
Väljapääs sellest oli mu ainuke lahendus.
Ja alguses see tunduski hea, aga
ma ei teadnud, et saan ka varjupooled kaasa,
kaaslase tugevad varjupooled, mida kandsin ka omal nahal.
Ei, mitte tatoveeriguid. Pigem arme.
Kas sellest sai mu allakäik või enese uus otsing?
Kriis tähendab kreeka keeles algsest eemaldumist.
Pidin Sinust lahti .....
oo, too aeg, kui ollakse 14-15 , lisasin juurde
Hommikul
päike sulalumi
loik lahtiste äärtega
aurab mingi häbi on
lume ees ja tõsta ei julge
silmi kas tõesti täna
mööda must läheb
armsam ärganud
enda eest peitma pean
seda mis tärganud
*
veebruar sula
vaikusest pimedas
tulevad pisarad
et keegi su huuli
suudelnud pole
kui avanesid nad
*
Minule
vastu Su selga nii seista
mändide all ehas
nägu kleidis
teel sipelgad ja okkad
viimses valguses
tundes keha tugenevat liibumist
vastu Su juuste musta läiget
õla kumerust ja kaela
temas ärgand soovi petta ennast
aeg peatus jäi sei .....