Sõnale koos leiti 869 luuletust
JESS, SOE NÄDAL!!!
Adijöö, vihm, saadi sinust lahti
august see nädal kaunis
polnud vaja saastaga enam mahti
suvi suvena, on tagasi äris;
ning täna oli üle 25 kraadi
omapära sai viimati pidada juuniks
viimane suvekuu on iselaadi
saab tagasi rannas pruuniks;
ilmataat tassis kah kuumuse üles
mille meilt juuliks röövis
miks küll aastaajaga ta eksles
lahkuda välismaale mõnedele pälvis;
nüüd viskan maha rannalina
ei tea sügisest midagi
olen rahul nüüd ilmaga mina
lapsed ei tea koolist sittagi;
jäätist ostsime ja kaldal kõndisime
rannajalka on täies hoos
piigasi ja laev .....
Kolmandad
Inimesi on kolme sorti
ühed on halvad
teised on head
kolmas sort ei tule mulle praegu meelde
Ma pole eriti halb
pole üdini hea
seega kolmas sort
tarvis kui trügida
ei tule ma endale meelde
Hah- te mõtlete olen isetu
annan teistele ruumi
omakasupüüdmatusest
tagasihoidlikkusest
te eksite
olen kolmas sort
ei tulnud teilegi meelde
Halvad on halvad
head on head
mõtlete tihti kes ühendab käed
kes nähtamatu lõimena hoiab koos
poolpolariseerunud ilma
mõtlete aga
minagi mõtlen
ei tule mitte kellelgi meelde
Sa maga veel
Kallis sünnipäevalaps Sa maga veel,
ilus päev Sind ootamas on ees,
Päike tõuseb koos linnulauluga,
rõõmus päev saab Sul olema.
Rõõmustagu Su süda täna,
hinge tulgu Sul palju sära
ja õnnesoovidest saagu suur kuhi!
Maga sünnipäevalaps veel,
kaunis aeg Sind ootamas on ees!
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
juuni hommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästa mind ära
seegi kord iseenda käest
õhtuks jasmiinil aias
avanes esimene õis
kuslapuu edasi lõhnab
mändide kõrval mäel
valgus on kohal
päev jätkub
tund taeva all endiselt
kinni võtab käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
kel veri põlend
sellest kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
vahelduseks suvele
Kaldapajusid lumise Pangodi
järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
raagus põõsastele
koos kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga koos vaikimiseks
üks hääl kuni lausub
mine ära
sina oled siin
vaid külaline
mine ära mis siis
et siia lahti on
ka homme värav
*
taeva laotust ühtviisi aega triiki täitsid
nii punaste lippude kandjad
kui pruunides särkides marssijad
70 aasta hiljemgi
ei suuda sa hirmuta
siseneda nendesse aastatesse
teha lahti väravaid ja uksi
laagreisse kabi .....
eile õhtul eha valgusel oma sisse tulla lastes
päev hääbub õhturahuks
hing muud ei soovi
oleks igavesti alles
oksal leht taevas pilv
sipelgas enne loojangut
oma pessa teel
maihommikul tee ääres
avaneks võilillel õis
sellega koos olla
saaks veel kordi meel
01. 08. 2023
ja ma ei taha
jälle on õhtu
eha valgus maja taga
mäel oma istutatud
suureks kasvanud
männi tüvel
kui saaks isegi aru
millest on kahju
millest oled lahus
võimatus saada selle
kõigega üheks
ja ma ei taha
koos õhtuga
tõusta öösse üles
selle suve suurest
soojast sülest
31. 07. 2023
muu kõik jääb maha
nii ööl kui päeval nüüd
meelt kuis rõõmustab
et koos saad olla
aias astrite õitsemisega
mäel pune õhetamisega
noorte mändide varjus
muu kõik jääb päeva
prahina maha
hetke kaasa võtta ei taha
kui saaksin riputaksin sellele
ette veel raske taba
31. 07. 2023
Vaasi nukker olemus poolikus olekus
Tühi vaas, mis vajab täitmist,
jah ka minus puhub puudus.
Ma tunnen üks pool vajab leidmist,
üksindus nõuab ju suudlust.
Tühi vaas ma olen,
mitte eriti tore ega kole,
kuid üksi siiski üsna hale.
Täidaks keegi mu hingenõu.
Ja lilled väljas õitsevad nii vabalt,
ent mina määratud olema koos.
Nii õel kättesaamatu sümbioos,
et üksi pean närtsima ja vagalt.
Ega mina ei küsind, et oleksin vaas,
ka mina oleksin võinud olla nende seas,
kes saatusest kasvavad nii eraldi, prii,
kes kunagi ei tahaks, et neid elustaks vesi,
mida vaevu on puudutand elugi.
.....
Kallis
Sa minu ellu tulid, kallis,
päevadese sära tõid,,
hetkes tundetiivul kandsid,
puhata nüüd veidi võid.
Sa naeratad nüüd mulle, kallis,
olles minu päikene,
luues selgust päevas hallis,
silmad rõõmuläikesed.
Las ma hoian Sind, mu kallis,
olen Sinul olemas,
valmis ikka kõigeks, kallis,
mis meil elus tulemas.
- Tarmo Selter -
2023
Mina Sinu, Sina minu
Minuga Sa oled siin,
naeratus nii õnnelik,
kadumas meil silmapiir,
helgem veel on tulevik.
Kallis, ära enam nuta,
pulmapäeva pisar see
silmadesse ikka jäta
kauneis õnnetunnetes.
Võtan pihku Sinu käe,
Sind ma hoian, armastan,
eilne minevuikuks jääb,
on tulevik koos Sinuga.
Mina Sinu, Sina minu,
koos me vanded anname,
kogu seda rõõmu, ilu,
edasi koos kanname.
- Tarmo Selter -
2023
Ootus
Oodates valgust, vaadates tähistaevast külmal, kuid miskipärast armsal ilmal,
olles vaba absoluutselt kõigest,
mis kord ka piinas -
ma usun, et on sellel seletus.
Arvamus, mis lõhestas hinge,
on nüüd seinal mälestusena,
tähendusena minevikupilkudest.
Lebades kastest märjal rohul
koos oma nähtamatu sõbraga,
ma rõõmust nutan.
Tuul läbib su juukseid kui jää,
puudelatvadel paistab kumav päike,
mis ületab unistuste mäe.
Meil minna on aeg, näe!
kellega vaadata
kellega koos vaikides vaadata
kupu kuldsest õitsemist
pilvega järve kohal
raudrohu valgeid õisi
suveöös
tolmuse küla teega
päikest joovaid
januseid karikakraid
liblikaga teist korda
õitsvalt võilille õielt
mu käsi ta ehmatas lendu
*
maailm pole
enam endine
kui peenrale aias
variseb pojengilt
krabisedes õieleht
pilgeni täis sai
seegi hetk
järve kupus
koos taeva alusega
õitseda õitseda
sinitaevaga tõusta
kõrgele üles
lahti läinud õite keskel
mesilasena juua
elu kuldset nestet
tunda suvi on su koduks
kus olla paljajalu rohus
leida end avanenud
järvekupu õie põhjast
selitamas jumal teab
millest tekkinud nukrust
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.