Sõnale kosmos leiti 46 luuletust (copied)
Kui lubad, siis ei
Need tunded, mida teised ei näe,
see naeratus, mis mind värisema pani,
see hetk, kui hoidsid kinni mu käest
ja see pisut rumal, kuid meievaheline nali.
Su silmades põlev energia
ja kallistused, mis tunduvad kui unes.
Meie kehade kõrgem matemaatika,
mis kui tähtede tants kosmoses.
Ma vahel lihtsalt tahaksin nutta,
sest reaalsusest kaugel kõik näib.
Kuid siiski, mitte midagi muuta
ei taha, kui lubad, siis ei...
Eva Pärnits
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....
Üllatus
See naeratus huulil,
Su olemus soe,
see hetk nii imeline on.
Su häält ma kuulsin,
see hinge mul poeb,
Sul mõttes lilled ma toon.
Hoiad päikest Sa endas,
kuud silmade säras,
tähistaevas see kirjeldab Sind.
Kõik võtad Sa kanda,
nii jälle ka täna
Sa naerusuil üllatad mind.
- Tarmo Selter -
2022
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
Lootuste laegas
Pea kuklas,
vaatlen tähitut taevast.
Päikegi tiirutab
teisel pool maakera.
Vähe paistab siit
maapealsest kosmoselaevast -
nii kord aheneb süda,
kord silmatera.
Lapsena vaagisin,
kumb tähtsam on,
hingest silmad või elune süda.
Nüüd tean -
vist oleneb ilmadest.
Mõlemad täitmas on
piiritut lootuselaegast...
Koitudest ehani.
Näen seda
sinugi silmadest,
tunnetan südamest.
/Mari*Uri/
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Absurd I
Kui Su energia ei liigu päikesepõimikust edasi,
mis abi Sa minult ootad?
Siis oledki oma ego, oma maisete kohustuste ori
ja lugu muutub minu jaoks
ebahuvitavaks
Ma ei ütle, et igaüks peaks Laika kombel kosmoses käima,
aga võimalusi selleks ju pakutakse
(Tüütu) järjekindlus viib sihile
Pimedusest saab Valgus
ja Valgusest taas langevad
Maa poole tuhastunud tähekümbemed
Sa ütlesid, et ei vaata iial tagasi,
aga mind ehk ikka jälgid
(juuli 2020)
Sa oled igavene
Sinu silmis helgivad tähed –
nii säravad ja valged.
Need pajatavad lugusid,
joonistades juurde fantastilisi pilte
ja luues ennenägematuid filme.
Näitamaks Sind
ja ainult Sind. Näitamaks,
et sa oled inimene,
kes kord elanud.
Näitamaks, et kõik, mis on Sina
on igavene,(Ma loodan, et Sa oled igavene)
nõnda nagu on need tähed,
mis helgivad nii tähelepanu püüdvalt
Sinu silmis.
Näitamaks, et sa oled alatiseks
raiutud kosmose kividesse,
et ka tulevased põlvkonnad
saaksid näha seda ilu,
mis oled Sina.
tsüklist "Vestlusi vanaisaga"
mida on mul peale hakata
universumi galaktikate
hiigel-vesinikupilvedega
tähtede sünni ja surmaga
elu sisse sündinuna
nii kaua kuni kustunud
pole maa ja päike
pärast elu õnnehurma
jään ka mina nende juurde
helesiniselt mis
kosmoses kumab ja kutsub
suu jääbki küsima
Saadet „Universum“ vaadates
suu jääbki igavesti küsima
milleks on tarvis universumile
miljardite tähtede
sündi ja surma
jäises pimedas kosmoses
elu hurmav
ei ei iial kaoks ühte
valguskiirde
üleni mu meel
eesvanemate keel
Sina mu armas
koduahju leek
just seda nii väga kardan
Igavesti hingede armastuse rotatsioonis
Su sõnad toovad mind endasse
Vaatama pikalt ja selgelt
Kus radu mööda olen käinud
Kas midagi on helget?
Või on seal asju,
mida ei taha näha ega kuulda..
Mida peidan enda eest oma mõistuse
Plokkide varju..
Ja pärast öös, iseenda unes ma karjun…
Appi..appi, mis toimub mu sees
Kas olen see taevane mina
Kus on see tunne, kus oled Sina?
Kus oled sina mu päris kallis
hinge soojuse sära
Kus oled sina, minu südame avatud värav`?
Ma tean et sa otsid
Kuidas leida tee mu juurde
Nagu minagi, tulen kinsosaali suurde
Kus vaatame filmi elust
Mis olnud ja oli
Kus kohas ol .....
Hinged
Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.
Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest -
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.
Kes mind hoiaks? Kes mind vajaks?
Ootes koidikut,
üks silm naerab, teine nutab...
Kaunis muinasjutt.
/Mari*Uri/
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
Ilmataadil põis lõhkes
Kes teinud vihmatantsu?
kes susinud kavalat Antsu?
eile ime nagu pika aja
vihma Eestile oligi vaja;
ilmataadil põis lõhkes
tugev sadu alla puhkes
maandas tulekahju ohtu
ja värskendas rohtu;
taat palju kosmosest jõi niiskust
aga ei mõistnud ta vajalikust
kaitsta samal ajal päikese eest
hilja päästeti meid kuivusest;
nüüd jaanipäev tulekul
tuleb vaja saada uus alkomolekul
täna - homme pühade traditsioon
ja uus vesi põies missioon;
aga, PALUN, et vihma saaks
juurde, mis meid päästaks
tulekahju metsas üleriigiline toidukasvatus ka kriitiline;
jaanide p .....